Aasta alguses on hea rääkida eesmärkidest. Oled sa mõnikord avastanud, et võtad nõuks mingi asja ära teha, kuid avastad üsna pea, kuidas motivatsioon langema hakkab? Miks see nii on, selgitab koolitaja Kaido Pajumaa portaalis Motivaator.ee.
Kaido Pajumaa: kust leida sisemist dopingut unistuste elluviimiseks?
30. jaanuar 2015, 12:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimaste aastate psühholoogia ütleb, et põhjus seisneb meie sisemises dopingus, mida aju asjade ära tegemiseks kasutab. Teadlased nimetavad seda dopingut edukiirenditeks (inglise keeles success accelerators).
Edukiirendi on oma olemuselt tegelikult hormoonid nimetusega dopamiin, mida tuntakse ka õnnehormooni nime all, ja mis meile sisemist jõudu annab. Heaks näiteks on siin armumine, mille käigus keha tavalisest rohkem dopamiini toodab – oleme ju kõik kogenud, kuidas armudes soovime ja jaksame teha asju, milleks muidu energiat ei jätku (just sellest lisaenergiast on ka armused mehed nii head «jahimehed», aga mõne kuu pärast hakkab see jahiinstinkt kaduma).
Viimaste aastate uuringud näitavad aga, et sisemise dopingu sisselülitamiseks ei pea alati armuma, vaid tegelikult on võimalik aju ära petta, et see meie jaoks sobilikel hetkedel kiirendid sisse lülitaks ning meile seeläbi asjade ärategemiseks motivatsiooni ja energiat annaksid.
Üks paljudest teguritest, mis edukiirendi kasutamist aju poolt määrab, on püstitatud eesmärgi saavutamise tõenäosus. Nimelt näitab psühholoogia, et mida suuremana aju sihtmärki tajub – mida suurem on aju hinnangul tõenäosus soovitud eesmärgini jõuda -, seda rohkem see sihtmärgini jõudmiseks oma potentsiaali kasutusse võtab (ja vajadusel ka lisadopingut verre pumpab).
Näiteks soovib keegi saada Eesti Vabariigi peaministriks. Jah, see on oma olemuselt väga suur ja julge eesmärk, aga selleni jõudmise tõenäosus on enamuse jaoks meist väga väike – just seepärast on raske meil ka selle poole pürgimiseks motivatsiooni leida. Samal põhjusel ei tööta hästi «miljonäri mõtteviisi» soovitused, mille kohaselt tasub endale miljonieuroseid tulueesmärke seada ning sellest lähtuvalt siis tegutsema hakata. Usun, et paljud inimesed on kogenud, kuidas mõnda eduraamatut lugedes või eduseminaril osaledes see idee väga motiveeriv tundub, aga kolme päeva möödudes motivatsioon selle suunas tegutsemiseks langema hakkab. Põhjus peitub justnimelt aju poolt tajutavas eesmärgi saavutamise tõenäosuses ja sellest tulenevas sisemises energias – me võime ju end miljonärina ette kujutada, aga kuna selleni jõudmise tõenäosus on nii väike, ei leiagi me sageli pikaajaliselt motivatsiooni selle poole pürgimiseks. Aga mida siis teha, et motivatsioon nii kiiresti ei langeks, vaid aju kiirendid pikaajaliselt sees hoiaks?
Näiteks viisid edukiirendite praktilise mõju määramiseks psühholoogid J.K. Witt, S. A Linkenauger ja D. R Proffitt läbi Ebbinghausi optilist illusiooni kasutades eksperimendi golfimängijatega. Vaata kõrval olevaid pilte – mõlemal juhul on sisemine «golfi» auk ühesuurune, aga kummal juhul see suurem tundub? Parempoolsel, eks? Kuigi auk oli ka katses tegelikult sama suur, tajusid golfimängijad parempoolsel juhul auku suuremana, mistõttu olid nad ka edukamad sellesse auku palli suunamisel.
Mida sellest õppida?
Meil kõikidel on mingid eesmärgid ja unistused. Kui lihtsate või keerulistena sa täna oma unistusi tajud? Eelpool kirjeldatud eksperiment (analoogseid on tehtud veel, mis kõik on kinnitanud, et eesmärgi saavutamise tõenäosuslikkuse taju määrab, kui palju aju meile sisemist dopingut annab) näitab, et unistuste elluviimise ei määra mitte niivõrd see, missugused need unistused on, vaid see, kuivõrd realistlikena sa neid tajud.
Kui soovid 15 kg alla võtta, ning suudad ajule jätta mulje, et see on täiesti saavutatav (sest näiteks oled sa viimase kuuga juba 3 kg alla võtnud), siis toetab aju sind igati motivatsiooni ja jõuga, et eesmärgini jõuda. Kui tunned, et töö juures on mingid ülesanded, mis sind muidu hirmutavad, mõtle sellele, kuidas taju nendest muuta – kuidas tekitada enesele tunne, et need on lihtsad ülesanded, mille järel aju sind jällegi sisemise dopinguga toetab. Seega, küsimus ei ole kunagi, mis tegelikult objektiivses maailmas toimub, vaid selles, kuidas me subjektiivselt seda tajume.