Stilist Janar Juhkov kirjutab, et nätsutamine on tänapäeval väga populaarne. Kuid, kas on õige närida nätsu igal pool ja igal ajal?
Stilist Janar Juhkov: rääkides nätsu ei närita
Nätsu närimine pakub millegi vastu aseainet. Selline teguviis võib pakkuda meeldivat tegevust peaaegu igaühele, sest inimestele meeldib midagi närida. Nätsu närimise tagajärjeks on aga see, et tõenäoliselt vähemalt pool nätsutajatest sülitab näritud kummi tänavale või kleebib selle kusagile. Näts on ka prügi ja selle õige koht on prügikastis.
Tallinna tänavatel ringi liikudes leiame teatud kindlates kohtades kõnniteedel konide, ila ja nätsu «lahinguvälju». See tekitab väga õõvastava tunde, et «lahinguväljast» peavad ju teised kodanikud läbi sammuma. Samuti piisab sellest, kui mõnes kohvikus või teatris panna käsi lauaplaadi või istekoha alla ning sealt võib kindlasti leida midagi kleepuvat. Usun, et suurem osa kodanikest on sellega kokku puutunud. Kuid see on taunitav käitumisviis ja teistega mitte arvestamine.
Arvestades, missuguse populaarsuse on närimiskumm saavutanud, siis tänavapildis on näha, et suurtes kogustes ning erinevates värvides tarbivad neid ka lapsed. Peaksime vast huvi tundma, millest kaasaja nätsud üldse on tehtud.
Suheldes inimestega oled kindlasti tähele pannud, et kui tullakse rääkima või midagi küsima, matsutab sageli kaaskodanik samal ajal sinu vastas nätsu. Iga teise sõna järel peab ta mäluma suure suuga. Inimestevahelises suhtlemises võiks enne närimiskummi prügikasti visata. Eriti taunitav on see töökohas ja kindlasti peaks lastel koolis näts kategooriliselt keelatud olema.
Mis mulje jätab noor inimene teisele, kui enne jõuab kohale nätsumull ja siis alles inimene? Närimiskummi mullitamise ja närimisega ei suudeta isegi oma mõtteid üheks tervikuks koondada. Samuti on patt nätsu närida enda esitlemisel, sest nii pole inimene fookusseeritud. Selline käitumine on ebaviisakas ja lugupidamatu teiste suhtes.