Miks me süüdistame ohvreid?

Foto: SCANPIX

Anonüümsetes kommentaariumites võib sageli kohata suhtumist, et kiusu ja vägivalla ohver on temaga toimunus kuidagi ise süüdi. Eriti teravalt hakkab see silma siis, kui on tegu pere- või seksuaalvägivalla ohvriga, kellest rääkides näidatakse näpuga tema minevikule, riietele, jõuetusele ja paljule muule. Aga miks me süüdistame ohvrit, kui tegelik süüdlane on kõigile teada?

Doktor Juliana Breines kirjutab ajakirjas Psychology Today, et inimestel on sageli kombeks ohvris vigu leida. Vägistamisohvrile heidetakse ette, et ta kandis provotseerivaid riideid või ole valel ajal vales kohas, vaesuses elavaid inimesi peetakse laiskadeks ja hoolimatuteks, ja vaimsete probleemide küüsis inimeste puhul usutakse, et küll nad tõmbasid neid haigusi omale kehvade elustiilivalikutega ise ligi. Kahtlemata võib olla juhtumeid, mil ohver võib olla oma ebaõnnes osaliselt vastutav, kuid liig sageli on tema süüdistamine ülepaisutatud ja väär. Ometi vehitakse rusikat ohvri suunas ka siis, kui sellest pole kellelgi midagi võita

Osalt süüdistatakse ohvreid selleks, et iseendal süükoormat vähendada, kuid lisaks välditakse sellega haavatavuse tundmist. Mida süütum ohver, seda suuremat ohtu temas nähakse. Ohver rikub kujutlust turvalisest ja moraalsest maailmast, kus head asjad juhtuvad heade inimestega ja halvad asjad halbade inimestega. Seega, kui hea inimesega juhtub midagi halba, on see märk, et kõik on ohus, olenemata sellest, kui õilis keegi südames on. Igaüks on haavatav. See, et ebaõnn on juhuslik ja võib tabada kõiki, on kohutavalt hirmus. Ometi puutume me selle teadmisega igapäevaselt kokku ja näeme pidevalt tõendeid selle paikapidavuse kohta.

1960ndatel korraldas psühholoog Melvin Lerner mitu põnevat eksperimenti. Ta lasi kastealustel pealt vaadata, kuidas inimene saab elektrilööke, aga ei lasknud neil sekkuda. Pealtvaatajad hakkasid ohvrit halvustama. Mida ebaõiglasem ja julmem oli ohvri kannatus, seda halvustamaks muutusid tema suhtes pealtvaatajad. Järeluuringud näitasid samalaadse fenomeni esinemist siis, kui inimesed hindavad avariide, vägistamiste, perevägivalla, haiguste ja vaesuse all kannatanuid. Doktor Ronnie Janoff-Bulman tõestas oma teadustööga lisaks, et mõnikord halvustavad ka ohvrid iseennast ja näevad süüd oma käitumises, aga mitte oma kestvates tunnustes. Seda seepärast, et negatiivsed olukorrad tunduksid kontrollitavamad ja jääks võimalus neid tulevikus vältida.

Lerneri teooria järgi paiknevad ohvri süüdistamise juured arusaamas, et maailm on õiglane, igale teole järgneb etteaimatav tagajärg ja et inimene saab ise kontrollida, mis temaga juhtub. Kõike seda näitavad ilmekalt levinud vanasõnad: «Mida külvad kevadel, seda lõikad sügisel», «Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks» jne. Inimene tahab uskuda, et vääritikäitujad saavad õiglase karistuse ja need, kes käituvad reeglite järgi, saavad väljateenitud preemia.

Uuringud on tõestanud, et need inimesed, kes usuvad õiglasesse maailma, on üldiselt õnnelikumad ja vähemdepressiivsed kui need, kes selles nii kindlad ei ole. Kuid sel õnnetundel on oma hind – see võib vähendada inimese empaatiavõimet ja muuta teda kaastundetumaks. Paraku teeb ohvri häbimärgistamine tema kannatuse ainult suuremaks.

Nii võib jääda mulje, et õiglase maailma alternatiiv on abitus ja depressioon. Sugugi mitte. Inimene võib ju uskuda, et elu on ebaõiglane, aga samal ajal ei pea ta kaotama oma usku sellesse, et ta saab oma tegudega maailma paremaks muuta. Üks moodus, kuidas seda teha, on ohvri süüdistamisest loobuda ja mõista, et sama hästi oleks võinud sina isa olla tema kingades. See teadmine võib olla häiriv, ent see võib olla ka ainus võimalus, kuidas päriselt oma süda avada ja näidata kannatanule, et ta pole üski. Kui elu ei olegi alati õiglane, siis vähemalt kaastunne aitab neid lünki täita.