Kristina Traks: lugema õppimise võlu ja valu

Kristina Traks Foto: Toomas Tatar/Postimees

Mäletan oma lapsepõlvest, kuidas raamatukoidest vanemad nägid minu lugema õpetamisega keskmiselt suurt vaeva. Olin juba 6-aastane ja kuigi tähti teadsin, ei olnud mul mingit huvi raamatuid lugeda. Igal õhtul sunniti mind juturaamatust veerima 3 lauset ning oli see vast alles piin. 

Õnneks olid mu vanemad õpetamisega üsna järjekindlusetud ning väsisid varsti minu sundimisest. Ja nii ma sain ise endale lugemist valida. Võtsin esimesena ette Alan Alexander Milne «Karupoeg Puhhi» ja avastasin äkki, et oskan lugeda. Vaikselt ja veerimata. Ma lausa neelasin seda raamatut. Vanemad vaid imestasid, sest nende teada ma lugeda ei osanud.

Nüüd õpivad mu enda lapsed lugemist. Nad on varsti kuus saamas ehk kõige paremas lugemaõppimise eas. Neil läheb päris hästi – tähti nad teavad, häälida oskavad ja mis kõige toredam – lugemine on nende jaoks praegu ülipõnev mäng.

Ju ma olen üle keskmise laisk ema ehk et ülemäära me lugema õppimisega vaeva ei näe, kuid, tõsi küll, iga päev teemaga tegeleme. Natuke. Ma ei pea üldse silmas akadeemilist laua ääres istumist ja tuupimist. Meil on see värk rohkem märkamatu mäng – loeme kokku mõne sildi või pealkirja, teeme paar rida etteütlust, mängime mõne sõnamängu. Siin on mõned ideed, mida teha lugemishuvilisega lapsega sel põneval ajaperioodil:

Loe talle iga päev midagi ette. Ega lugemuse vastu huvi ei teki, kui seda pole varakult tekitatud. Mäletan oma lapsepõlvest väga rohket ette lugemist ja ma ise ei pääse ka juba aastaid õhtusest ettelugemisest. Mis on väga tore.

Kui loed, siis ära loe tuimalt. Ettelugemist võib teha täiesti tuimalt nii et lugeja ise kipub magama jääma. Aga palju vahvam on lugemise käigus õppida. Näiteks alati kui tekstis tuleb mõni võõram sõna, küsin ma laste käest, kas nad seda teavad. Kui ei tea, siis selgitan. Sama on kujundlike ütlustega. Laps ei pruugi ise taibata, mida tähendavad need varba viskamised, jalga laskmised või kuidas saab ahjus olla vesi. 

Vali hoolega, mida loed. Jah, laste arvates võrdub hea lasteraamat suurte kirevate piltidega. Pildid ja kujundus ongi väga olulised lasteraamatus, kuid vähemalt niisama oluline on ka hea sõnakasutus, nutikad ütlemised, loogiline süžee ja kirjapandu mõnus rütm. Tõlkeraamatutega tasub olla ettevaatlik, sest kahjuks leidub lastele tõlgitud raamatute seas tohutult palju erakordselt halva tõlke ja kohutava lauseehitusega raamatuid. Kui sulle tundub, et raamatu on tõlkinud Google translate, komad on vales kohas ja laused kubisevad ühildusvigadest, siis võta parem mõni teine raamat lugemiseks.

Head lastekirjandust Eesti autoritelt leidub tohutult ja muidugi on meie oma vanakooli sõnameistrite nagu Aino Perviku, Eno Raua või Ellen Niidu raamatud aegumatud. Krõll näiteks on minu laste üks suuri lemmikuid ja need värsid on juba oma rütmilt ülimalt nauditavad lugeda.

Tutvusta lastele raamatukogu. Minge sinna koos ja las nad valivad endale ise lugemist.

Arutlege selle üle, mida te loete. Tihtipeale tahavad lapsed pärast jutu ära kuulamist sellest veel rääkida. Et mis ikkagi edasi võis saada, miks üks või teine tegelane tegi või ütles just nii jne. Kui vähegi aega on, tasuks pärast jutu lugemist selle üle ka arutleda.

Tehke etteütlusi. Kui tähed juba käpas, siis miks mitte võtta ette põnev etteütlusmäng. Alguses lühemate sõnadega, hiljem juba pikematega ning lausetega. Meil on etteütluste tegemine neil päevil üks lemmikumaid mänge üldse.

Sõnamängud paberil. Mis juhtub, kui sõnal vahetada esimest tähte? Sai, mai, lai, Kai. Seen või peen. Või kui mängida häälikute pikkustega – saal või sall, kool või koll. Variante on lõputult. Ning miks mitte vahetada osad – las laps proovib hoopis vanemale mõistatust teha.

Igal pool saab õppida lugemist. Ei pea selleks istuma laua taha mõttega, et täna õpime selgeks kolm tähte ja kirjutame kolm rida. Me loeme igal pool, sest ümberringi on nii palju igasuguseid silte, teadaandeid, reklaame. Igapäevane teekond lasteaeda, poodi või vanaema juurde tundub hoopis huvitavam kui proovida lugeda kõiki silte, mis tee peale ette jäävad. See on ka õppimine.

Pikad autosõidud on suurepärane sõnamänguaeg. Paljud vanemad murravad pead, kuidas küll lõbustada oma lapsi autosõidul. Kõige lihtsam tundub olevat lapsele nutiseadme pihku pistmine. Aga võiks ju mängida hoopis sõnadega – teha neist ketti, kuulata, mis häälikuga sõna algab või lõppeb jne. See mäng võib kujuneda uskumatult naljakaks ning pikk sõiduaeg muutub hoobilt lühemaks.

Töövihikud kasutusse. Raamatupoodides on müügil hulgaliselt töövihikuid lugema-kirjutama õppimiseks. Isegi kui lastel pole püsivust joonte vahele kauneid tähti maalida, siis on neis vihikutes ka põnevaid ülesandeid, kus saab sõnu kokku lugeda, lünki täita ning sõnu-pilte joontega ühendada. Parimates töövihikutes leidub ka lihtsaid ristsõnasid ja salakirja koostamise mänge. Need köidavad lapsi vägagi.

Mängige lugemismänge. Näiteks Koolibri kirjastuselt on mitmeid lugemismänge, kus ühes karbis on tegemist paljudeks õhtuteks. Nende mängude kaudu saab õppida tähti, häälikuid, numbreid, arve ja kujundeid. Enamasti saab ühte mängu mängida mitmel erineval moel.

Ja nüüd kõige tähtsam - ära mine ise närvi! Isegi siis mitte, kui laps näib olevat unustanud kõik juba selgeks õpitud tähed või mõne asja meelde jätmine tundub olevat võimatu. Tõsi, mitte alati pole vanemana sellises olukorras lihtne jääda rahulikuks.