Margit Härma: tähelepanust oleneb palju

Margit Härma. Foto: Erakogu

Ükskõiksusest eriti ei räägita. See tundub olevat selline tühi asi, isegi mitte päris asi, vaid lihtsalt huvi puudumine. Ükskõiksus ei ole eluohtlik, tõsine ega oluline. Enamjaolt pole me oma ükskõiksusest ka teadlikud.

Ükskõiksus võib olla nii kilp kui ka mõõk. Ükskõik, kas me oleme oma ükskõiksusest teadlikud või mitte, võib see sügavalt haavata, armistada, isegi sandistada meie kõrval olevaid inimesi. Ma loodan, et tänapäeval on asjad juba palju paremini, aga mäletan oma elust, kuidas klassijuhataja ükskõiksus koolikiusamise suhtes juba kogetud valule ja alandusele veel mitu kraadi juurde keeras. Või kuidas noore naisena haiglas lapseootel ja oma lapse pärast surmani hirmununa ning haigla personali poolt tundideks üksi jäetuna tundus arusaamatult julm, et ei leidu ühtegi arsti või õde, kes selgitaks, mis toimub. Eriti julm on aga ükskõiksus perekonna sees. Miski ei sünnita maailmas sama palju kurja kui lapse üksi jätmine tema mures ja valus.