Advokaadibüroo Valge&Uiga vandeadvokaat Li Uiga selgitab ajakirjas Märka last, millisel juhul tekib vanavanematel kohustus oma lapselapsi üleval pidada.
Kas vanavanemad on kohustatud oma lapselapsi ülal pidama?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vanavanem – õnn või õnnetus?
Vanasti räägiti ikka, et kõige õigem laps on lapselaps. Vanavanemad abistasid oma lapsi nende laste kasvatamisel, lapselapsest tunti rõõmu, temaga oli aega tegeleda ja püüti täita need lüngad, mis oma lapse kasvatamisel vajaka jäid. Ikka oli vanaema-vanaisa see, kes leidis alati võimaluse anda lapselapsele kommiraha, raha bussisõiduks või kinopileti ostmiseks. Kui oma vanematel raha ei jätkunud, sai seda vanavanematelt.
Tänapäeval on paraku elu teinud vanavanemate võimalustes omad korrektiivid ja lapselapsed on sageli jäänud enda äraelatamise kõrval tahaplaanile.
Vanavanemad on sunnitud enda ülalpidamiseks üsna kõrge vanuseni tööl käima ja lastelastega tegelemiseks enam kuigi palju aega ei jää.
Pole sugugi haruldased juhtumid, kus alaealise lapse vanemad ei suuda lapse kasvatamisega toime tulla, puuduvad vajalikud teadmised, oskused, materiaalsed vahendid ja kõige vajalikum - aeg. Lisaks lähevad kiirest elutempost, majanduslikust ebastabiilsusest vanemate omavahelised suhted sassi, mille tagajärjel asutakse eraldi elama. Tekivad vaidlused/probleemid laste hooldusõiguse jagamisega ja ülalpidamiskulude kandmisega.
Nendest probleemidest ei jää kõrvale ka vanavanemad.
Lapsi on kohustatud ülal pidama nende vanemad. Lahus elamise korral peaks eraldi elav vanem tasuma lapse ülalpidamiseks elatist. Kui aga lahus elav vanem oma kohustust ei täida, igapäevahooldust teostaval vanemal puuduvad majanduslikud võimalused üksi kõiki kohustusi täita, mis siis saab? Kui tavaliselt on alaealiste laste ülalpidamiskohustus nende vanematel, siis viimasel ajal on kerkinud päevakorda ka nõuded ülalpidamise saamiseks vanavanematelt.
Kes ja millal saavad ülalpidamist (elatist) nõuda vanavanematelt?
Perekonnaliikmete vastastikused õigused ja kohustused on kirja pandud eelkõige perekonnaseaduses.
Kehtiva perekonnaseaduse kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama eelkõige alaealine laps, seejärel laps, kes täisealiseks saanuna jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni ja lõpuks muu abivajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama.
Need on ka isikuteks, kes saavad ülalpidamist nõuda, kui seda kohustatud isiku poolt vabatahtlikult ei anta.
Isikud, kes on kohustatud ülalpidamist andma on täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Esimese astme sugulased laste suhtes on nende vanemad. Teise astme sugulased on käesoleva artikli kontekstis vanavanemad ja nende alanejad ja ülanejad sugulased (s.h. alaealise lapse tädid ja onud).
Seega on nii alaealise lapse vanematel ja kui ka vanavanematel lapse ülalpidamise kohustus. Kui ülalpidamist saama õigustatud isikuid on mitu ja ülalpidamiskohustuslane ei ole võimeline neile kõigile ülalpidamist andma, siis eelistatakse alaealist last teistele lastele, lapsi kaugema astme alanejatele sugulastele, alanejat sugulast ülenejale sugulasele ning ülenejate sugulaste puhul lähema astme sugulast kaugema astme sugulasele.
See tähendab, et lähema astme sugulane peab andma ülalpidamist enne kaugema astme sugulast, mistõttu peavad alaealist last eelkõige ülal pidama tema vanemad. Kuigi üsna sageli võib kuulda, et lahus elaval vanemal ei ole tööd, pole endalgi raha, et ära elada, kohustusi on nii palju, et midagi ei jää järele jne., siis perekonnaseaduse kohaselt ei vabane vanemad oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest mitte mingil juhul. Isegi kehva varalise seisundi korral ei vabane lapsevanem oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest ning peab kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kuna vanem alaealise lapse ülalpidamise kohustusest ei vabane, ei saa ka vanavanematel tekkida kohustust pidada vanema asemel ise last ülal, kui vanemal ei ole lapse ülalpidamiseks piisavalt vahendeid.
Kõiki alaealisi lapsi puudutavates vaidlustes seatakse esikohale lapse õigustatud huvid, muuhulgas saada ülalpidamist. Seadusandja selline tahe on seletatav ülalpidamiskohuslaste (nii vanemate kui vanavanemate) kohustusega hoolitseda selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku elatise. Ülalpidamiskohuslase ülesanne lapse eest hoolitseda tähendab ühtlasi ka seda, et ülalpidajal lasub kohustus vajadusel teha muudatusi oma harjumuspärases elukorralduses, et tulla toime elatise maksmise kohustusega. Kui kaaluda lapse huvi saada vanavanematelt ülalpidamist ning vanavanemate huvi säilitada oma sissetulek ja elukvaliteet, siis tuleb eelistada alaealise lapse huve, kes ei saa ise oma vajaduste rahuldamiseks midagi ette võtta ning kelle põhivajaduste rahuldamine sõltub täielikult ülalpidamiskohuslastest, sh vanavanematest.
Perekonnaseaduse mõtteks on tagada ülalpidamist saama õigustatud isiku (lapse) ülalpidamine ka juhul, kui ülalpidamist esimeses järjekorras andma kohustatud isik (vanem) ei ole ülalpidamiskohustusest oma varalise seisundi tõttu vabanenud, kuid temalt ei ole võimalik seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid kasutades ülalpidamist saada või on ülemäära keeruline temalt ülalpidamist (elatist) kätte saada.
Tavaliselt toetavad vanavanemad oma lapsi vabatahtlikult laselapse ülalpidamiskohustuse täitmisel. Seda eelkõige juhul, kui lapselapse ja vanavanema ning last hooldava vanema ja vanavanema suhted on normaalsed. Üsna sagedane on aga situatsioon, kus vanemad ei suuda peale lahku kolimist omavahelisi suhteid lahendada ja üheks mõjutusvahendiks on elatise mittemaksmine. Kui vaatamata isegi kohtulahendile kohustatud isik lapse ülalpidamiseks elatist ei maksa, tekib lapsel õigus pöörduda ülalpidamisnõudega kohustatud vanema vanemate vastu. Seejuures saab vanavanemate ülalpidamiskohustus olla üksnes asenduskohustus, mis tuleb kõne alla eelkõige siis, kui lapse vanema(te)lt ei ole võimalik lapsele ülalpidamist saada.
Selline kohustus võib tekkida juhul, kui ülalpidamist andma kohustatud sugulane ei ole oma varalise seisundi tõttu ülalpidamise andmisest küll vabastatud, kuid tema vastu ei ole võimalik ülalpidamisnõuet esitada või kui ülalpidamise väljamõistmist on temalt ülemäära raske saavutada.
Vanavanemal tekib asenduskohustus ka juhul, kui vanema viibimiskoht ei ole teada, mistõttu on välistatud või raskendatud tema vastu nõude rahuldamine kohtus, aga ka juhul, kui tema vastu esitatud nõue on küll kohtus rahuldatud ja temalt on elatis välja mõistetud, kuid kohtulahendi täitmine täitemenetluses ei ole viinud soovitud tulemuseni, kuna vanemal puudub vara, mille arvel kohustust täita. Praktikas on kujunenud olukordadeks eelkõige need, kus vanem on püüdnud lapse ülalpidamist kohtutäituri vahendusel kätte saada, kuid see pole õnnestunud kas isiku mittetöötamise, tema asukoha teadmatuse või kahjuks ka tegelike sissetulekute varjamise tõttu.
Seega tekib vanavanema ülalpidamiskohustus ka siis, kui vanemalt on ülalpidamist saama õigustatud isiku kasuks elatis kohtulahendiga välja mõistetud, kuid seda ei ole reaalselt võimalik kätte saada.
Ülalpidamist antakse üldjuhul perioodilise rahalise maksena ehk elatisena. Ülalpidamise (elatise suuruse) kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku, eelkõige lapse kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Juhul kui kohustatud pool (nii vanem kui vanavanem) ei täida ülalpidamiskohustust vabatahtlikult, mõistab elatise õigustatud isiku (lapse) nõudel välja kohus. Perekonnaseaduse järgi vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole enda muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Seega otsustab ülalpidamiskohustuse olemasolu (abivajaduse) ja ülalpidamiskohustuse ulatuse (elatise suuruse) üle vaidluse korral kohus. Lahtiseletatult tähendab see seda, et kui vanavanema sissetuleku moodustab üksnes riiklik pension, tal puudub kinnisvara või muu vara, mida oleks võimalik realiseerida ülalpidamiskohustuse täitmiseks, pensionist piisab aga üksnes iseenda eluvajaduste minimaalseks rahuldamiseks, siis võib kohus jätta elatise ka väljamõistmata või vähendada selle suurust alla seaduses sätestatud miinimumi.
Vanavanemad peaksid teadma ka seda, et vanavanemal, kes täidab lapse vanema asemel lapselapse ülalpidamise kohustust, on õigus nõuda lapse vanemalt, kelle asemel vanavanem ülalpidamise kohustust täitis, lapse ülalpidamiskohustuse täitmist endale. Seega tekib ülalpidamist andnud teise järjekorra ülalpidamiskohustuslasel regressinõue esimese järjekorra ülalpidamiskohustuslase vastu. See nõudeõiguse üleminek ei tohi aga olla vastuolus ülalpidamist saama õigustatud isiku huvidega, eelkõige lapse õigusega saada ülalpidamist oma vanemalt. See tähendab, kui vanavanemal on nõue oma lapse vastu (tasutus elatisesummade tagasinõudmiseks) ja samal ajal on vanemal kohustus lapse ees, siis eelistatakse nõuet lapse ülalpidamiseks.
Lõpetuseks soovin öelda, et kuna lapsed on meie tulevik, siis on ka mõistetav seadusandja soov kindlustada nende ülalpidamine nii vanemate kui vanavanemate (nende puudumisel ka teiste sugulaste) poolt saadava abi näol. Usun, et valdav osa vanematest ja vanavanematest täidavad laste ülalpidamiskohustust mitte riikliku sunni näol läbi kohtumenetluse vaid südamehääle tõttu. Lapsed on toredad ja nende arengu võimalused ei tohiks jääda materiaalsete vahendite puudumise taha.