Naise lugu: kuidas väljuda suhtest, mida juhib emotsionaalne vägivald

Foto: SCANPIX

Vägivald on sõna, mis tekitab paljudes ebamugavust. See on kogemus, mis on läbi põimunud hirmu, valu, häbi- ja süütundega. Selle tagajärjed võivad olla laastavad.

Vägivallal on erinevaid vorme. Üks nendest on emotsionaalne vägivald, mida erinevalt füüsilisest vägivallast on palju keerulisem märgata. Vägivallatsejad on osavad peitma oma jälgi ning ohvritel liiga palju oskamatust, hirmu ja/või häbi, et otsida abi, jagada oma läbielamist ning leida lahendust. Enamik emotsionaalse vägivalla all kannatanutest ei teagi, et on seda kogenud – nad peavad vägivalda oma elu normaalseks osaks. Tihtipeale kõige suuremad traumad on need, mida enda jaoks isegi ei registreerita vägivallana.

Emotsionaalseks vägivallaks saab pidada: karjumist, ärapanemist, usalduse reetmist, ajaloo ümberkirjutamist, kritiseerimist ja hinnangute andmist, ähvardamist, varjamist, valetamist partnerile või teistele oma partneri kohta, solvamist, olulise informatsiooni endale hoidmist, lugupidamatust, korduvalt lubadustest ja kokkulepetest mitte kinni pidamist, teisele lõksu seadmist ja teise süüdlaseks tegemist.

Mingil määral oleme kõik elu ühel või teisel etapil olnud kellegi suhtes emotsionaalselt vägivaldsed. Küsimus on, millisel hetkel muutub meie käitumine kahjulikuks teisele või mis hetkel saab ebaviisakusest vägivald. Mis hetkel me võime hakata oma käitumisega teist inimest hävitama?

Näiteks, kui karjumine, valetamine ja korduvalt kokkulepetest mitte kinnipidamine on saanud meie elu igapäevaseks osaks, siis on tegu emotsionaalse vägivallaga.

Nii nagu iga eesmärgini jõudmisel on mitmeid teid, on ka emotsionaalselt vägivaldsest suhtest välja tulemiseks mitmeid võimalusi. Järgnev lugu on üks paljudest, üks lähenemine paljudest – Triinu (29, nimi muudetud) lugu, miks ta sellisesse olukorda oli sattunud ning sellest, kuidas tema leidis väljapääsu.

Triin, kes koges oma suhtes väärkohtlemist, rääkis sellest oma sõpradele vähe, kui üldse. Miks? Sest see polnud tal esimene selline suhe. Ta tundis ennast ise kõiges süüdi olevat - kui ta oleks väärtuslik ja piisav, siis teda nii ju ei koheldaks? Ta ei osanud kuidagi endale seletada, miks ta sellise partneriga on nõus koos olema ja miks ta teda armastab. Lihtsalt oli midagi, mis tõmbas mehe poole.

Lugu, mida vägivalla kogeja endale rääkis, oli: «Ma olen jätnud midagi tegemata/õppimata, et ta niimoodi käitub», «Ma teen ise midagi valesti», «Kui ma püüan ja pingutan veel rohkem, siis ehk on ta minu suhtes hoolivam», «Ma olen läbikukkunud, kui see suhe ei õnnestu».

Veel ei julgenud ta teistele rääkida, sest arvas, et keegi ei usu teda.

Miks? Sest Triinu partner, kes töötas meditsiini valdkonnas, oli väga edukalt elanud topeltelu, esitledes end avalikkusele ausa ja eetilise inimesena, kes armastab ja hoiab oma naist. Omavahel olles aga karjus mees Triinu peale pea iga päev. Alandas, valetas ning rikkus kokkuleppeid. Samuti rääkis ta tagaselja sõpradest halba, valetas kõigile ning harrastas kõrvalsuhteid. Keegi mehe sugulastest, sõpradest ega tuttavatest ei teadnud aimatagi, millist elu ta elas, rääkimata võimalusest, et mees võiks kellegagi emotsionaalselt vägivallatseda. Loo teist poolt teadis ainult Triin ja seda juhuse tahtel: sattudes peale mehe kirjavahetusele teiste naistega, mis olid suures vastuolus infoga, mida mees ise oli samade inimeste ja olukordade kohta Triinule rääkinud.

Psühholoogias kasutatakse selliste inimeste kohta, kelle jaoks kõrvalseisvad inimesed on pelgalt vahendid, mille abil oma tahtmist saada, terminit makjavellilik. Keskendudes  oma reputatsioonile, teevad need inimesed eelkõige asju, mis tulevad kasuks nende mainele – nad oskavad petta ja manipuleerida viisil, mis teiste eest varjatuks jääb. Need on inimesed, kes  suudavad teadlikult lõigata kokku partneri kirjadest endale sobilik sisu, eemaldades kõik, mis võiks vajalikku pilti segada, minna terapeudi ning sõprade juurde ja näidata «partneri saadetud kirja».

Väärkohtlejal ei jäänud ka kunagi puudu vabandustest. Oli siis süüdi ema, kes käitus halvasti temaga lapsepõlves, haigus, mis uuristas tema enesekindlust või eelmine lahkuminek, mis jättis suured haavad hinge. Tööstress, keskendumisraskused, halb päev, halb ülemus, halb kolleeg. Mis iganes vabandas mehe emotsionaalset väärkohtlemist naise suhtes.

Kui naine soovis suhtest lahkuda, tulid mehe poolt kiired lubadused enda käitumise muutmise teemal koos kingituste ning kinnihoidmisega. Ta leidis alati midagi, mida nad koos hästi tegid ja meelitas sellega suhtesse edasi jääma. Naine hoidis kinni lootusest, et äkki homme viib partner oma lubadused ellu ja siis tasub kõik see kannatus end ära.

Aga ei tasunud. Triin leidis end peagi hingede surnuaiast, tundes elutust, tühjust ja kibedust. Ta tundis neid tundeid, sest midagi sisimas ütles, et ta ei ela oma tões. Ja oma tõde oli see, et ta on väärt elama armastuses – olla väärt saama ja pakkuma armastust.

Emotsionaalne vägivald ei saanud enne läbi, kuni naine oli lõpuks nõus avama oma silmad ja südame ning rääkima tõtt iseendale. Tooma päevavalgusesse kõik selle häbi ja hirmu, mida ta vaiba alla peitis – sest häbi ei saa elada päevavalguses ja valgus on see, mis transformeerib.

Kuidas ta sattus emotsionaalselt vägivaldsesse suhtesse?

Triin läks sellisesse suhtesse, sest sarnane tõmbab sarnast. Siin võib paljudel segadus tekkida, sest öeldakse ju, et hoopis vastandid tõmbuvad. Ka see on tõsi.

Nimelt on partneril, kelle me oma kõrvale valime, varasemast elust sageli kanda sama haav mis meil endil (sarnane tõmbab sarnast). Teisalt õppisime me lapsepõlves selle haavaga toime tulema täpselt vastupidisel viisil, mis ongi põhjus, miks läheme tülli – me reageerime ühele ja samale haavale vastupidiselt. Ja sealt tuleb ka väljend «vastandid tõmbuvad».

Näiteks: Mõlemad partnerid kogesid lapsepõlves, et vanematel polnud nende jaoks aega ja nad tundsid end üksildasena. Partnerid said ühesuguse sisemise haava. Kumbki pool kohanes täiskasvanuks saades selle haavaga erinevalt. Üks osapool kohanes nõnda, et täiskasvanuna on tal vaja partneriga pidevalt koos olla, et haava mitte uuesti ärritada. Teine aga kohanes hoopis vajadusega hoida suhtes distantsi. Mõlemad tulevad sellisel viisil toime oma hirmuga uuesti hüljatud saada ning kogeda samasugust valu nagu lapsepõlves. Siinkohal saamegi öelda, et sarnane tõmbab sarnast ja mõlemal partneril on vaja terveneda, kasvada ning muuta oma käitumist. Mõlemad on saanud partnerit jälgides kogeda seda, et kummagi lahendusviis ei anna juurde turvalisust olla armastatud suhtes, vaid hoopis röövib selle võimaluse.

Me kutsume oma ellu neid inimesi, kes toovad välja haavu meist endist, mis vajavad tervenemist.

Miks tal oli suhtest nii raske väljuda ja kuidas ta suutis nii kauaks sellesse jääda?

Sellest oli raske väljuda, sest Triin oli oma südame kinni pannud  ja seda juba lapsepõlves. Tal ei olnud kodus turvaline tunda «halbu» ja valusaid tundeid («Käitu nüüd hea lapsena!», «Ära virise!», «Head lapsed ei ole vihased!», «Lõpeta see nutmine!», «Võta ennast kokku!», «Ole mõistlik!»,  jne.) ning vanemate vahel oli nii palju pingeid, et lapsena ei julgenud sinna juurde enam oma koormat lisada. Seepärast õmbles ta oma südame kinni. Temast sai «kaelast allapoole surnud inimene.»

Täiskasvanuna püüdis naine olla igati mõistlik ja alati kontrollida oma käitumist, ka suhtes: ta ei nutnud, ei tõstnud häält, ei läinud närvi ega tõusnud püsti ja lahkunud. Ta oli uhke oma välise rahulikkuse ja tasakaalukuse üle – ta oli «hea laps». Kahjuks tegigi aga just see võimalikuks emotsionaalse vägivalla alguse ja jätkumise, sest naine õpetas partnerile, kuidas teda kohelda tuleks. Kuna mees ärritus ja karjus sageli, siis isegi kui ta oleks tahtnud oma ebameeldivaid tundeid väljendada, ta ei julgenud. Kodurahu huvides ning hirmust järjekordse probleemi ees leppis ta kõigega ja jäi edasi suhtesse. Mehele saatis ta aga sellise käitumisega pidevalt sõnumeid, et temaga on kõik korras ning ühtlasi andis loa jätkata samas vaimus.

Tagantjärele on Triin mõistnud, et suutis jääda nii kauaks sellesse suhtesse, sest ei lubanud endal tunda. Ta võis küll vahel valada pisaraid ja korraks vanduda, kuid lubada tunda endal valu kogu südamest, seda mitte. Kui ta oleks seda teinud, oleks tal olnud võimatu lasta asjadel edasi minna nii nagu need olid läinud. Kui ta oleks lubanud endal tunda kogu kehas ja südames seda valu, alandust, häbi, süütunnet, ahastust, hirmu, reedetust ja hüljatust, siis oleks ta suutnud vastu võtta teadmise, et nüüd on aeg midagi ette võtta ja vajadusel lahkuda, liikudes selleks kasvõi mööda raskesti kulgevaid lahendusteid.

Alles nüüd on Triin aru saanud, et tema passiivses kohalejäämises, kui keegi temaga vägivallatses, polnud midagi imetlusväärset. See oleks hoopis olnud koht, kus lülitada sisse oma tunded ja instinktid, teha lahti oma suu ning vajadusel lahkuda. Ta on mõistnud, et loodus on talle andnud sisetunde põhjusega. Tal oli vaja õppida oma sisetunnet märkama, kuulama ja austama: kui see ütleb, et lahku, siis nüüd ta lahkub. Ta mõistis, et ta peab olema võimeline teadma, mis on tema jaoks ja mis mitte. Kui partner eirab järjepidevalt tema huve, siis on aeg lahkuda.

Lubades endal täielikult, kogu südamest, tunda, tegi ta esimese sammu muutuse suunas, milleks oli olukorra aktsepteerimine täpselt sellisena nagu see oli. Ta ei saanud enam valu eest ära joosta, sest nägi, et proovides seda teha, jääb tal ainult oodata, mil avastab ennast vägivaldsetes suhetes, sõltuvustes ja ennast hävitavates käitumismustrites.

Mis olid need valukohad, mida naisel oli vaja aktsepteerida ja mille kohta tõtt rääkida, et ta saaks väljuda emotsionaalsest vägivallast?

• Naisel oli vaja näha oma partnerit sellisena nagu ta on.

Kui mees demonstreerib mingit käitumist, mis ei ole naise meelest sobilik, siis on vaja leppida temaga nii nagu ta on. See ei tähenda, et naine peab tahtma temaga koos edasi jätkata või on nõus sellise käitumisega. Lihtsalt, et ta näeks partnerit sellisena nagu ta on ega hakkaks mehele vabandusi välja mõtlema ega olukordi tema eest põhjendama. Ning leppida asjaoluga, et partner ei pruugi kunagi muutuda. Otsus muutuda või mitte, peab tulema kaaslasest endast. Ja kui mees väljendab soovi muutuda, kuid jätkab oma käitumismustrit, on vaja teha valik: kas naine suudab temaga kokku jääda ja riskida võimalusega, et partner ei pruugi kunagi muutuda või siis lahkub.

• Kas naine armastab meest või armastab ta oma illusiooni temast?

Armastus on teise aktsepteerimine sellisena nagu ta on. Kui ollakse suhtes emotsionaalselt vägivaldse inimesega, siis on raske, kui mitte võimatu partnerit sellisena aktsepteerida ning jääda edasi suhtesse. Iga rünnaku, usalduse reetmise ja ignoreerimisega, võib kaduda tükike naise eneseväärikust.  Nii et tal oli vaja endalt küsida, kas tahab oma partnerit sellisena nagu ta on, selliste tegudega nagu ta teeb, või tahab ta fantaasiat oma kaaslasest nagu soovib, et ta oleks.

• Mida oli naine õppinud armastuse kohta oma lapsepõlvekodus?

Triinul oli armastuse kuvand kokku segatud kannatuse, valede ja lugupidamatusega tänu sellele, mida oma päritoluperes nägi. Armastus oli tema kodus distantne, kriitiline, kättesaamatu, valelik, hirmutav ja manipuleeriv.

Tal oli vaja saada selgust, mis see oli, mida ta kodus õppis armastuse kohta, mida nägi. Võib olla tema ema talus isa petmisi ja isa talus ema kriitilisust. Isa omakorda oli eemalolev ja ema kutsus teda ebaviisakate ja alandavate nimedega.

• Mis põhjuseid või vabandusi ta tõi, mis lasid sellisel olukorral jätkuda?

Ta uskus, et armastus ja kannatus käivad käsikäes. See uskumus väljendus selles, et kui partner ütles, et ta armastab teda, siis ta hoidis sellest kinni ning talus mehe lugupidamatut käitumist. Näiteks mehe karjumise, asjade loopimise ja lõhkumise kohta tõi Triin endale põhjenduseks: ta ongi temperamente. Mehe korduva valetamise kohta: ma ei ole veel õppinud olema talle piisavalt turvaline kaaslane, et ta julgeks minuga aus olla. Igapäevaste kokkulepete murdmiseks: ma ei ole talle piisavalt oluline. Ja kui ma teda armastan, siis ühel hetkel ta muutub vastutustundlikuks ja hoolivaks partneriks.

Naisel oli vaja teadvustada endale kõiki neid asju, mis olid aidanud emotsionaalset vägivalda üleval hoida.

• Mida naine usub enda kohta?

Ta saab oma elus seda, mida usub. Mitte seda, mida tahab ja soovib, vaid mida usub. Ta hakkas päevikut pidama ning pani sinna kirja kõik uskumused seoses iseenda, oma töö, suhete, pere, kodu, sõprade, eesmärkide, mineviku, oleviku ja tulevikuga.

Ma arvan, et ma ei ole piisavalt ilus/ tark/ edukas/...

Nende üleskirjutiste kaudu hakkas talle viimaks joonistuma pilt sellest, mida tal endas oli vaja tervendada. Suurim avastus Triinu jaoks oli see, et mingi osa temast uskus, et ta on halb. Sellepärast lasigi ta endaga halvasti käituda: mingi osa temast uskus, et ta väärib karistust.

• Kust sai alguse naise madal enesehinnang, mis tegi sellise suhte võimalikuks?

Nagu öeldud, sarnane tõmbab sarnast. Järelikult oli Triinul haav juba eelnevalt olemas olnud. Nii läks ta tagasi algpõhjustesse - lapsepõlve. Naine mõistis, et partner kohtles teda sarnaselt sellega nagu ta oli tegelikult kohelnud iseennast – ta valetas ja ütles halvasti endale, ei arvestanud oma tunnete ja vajadustega ega pidanud kinni lubadustest, mille endale andis. Ta hakkas uurima, kust said alguse need haavad, mis tegid sellise olukorra võimalikuks. Millised on need hitid, mida oma peas pidevalt mängis? TOP3-e hulka kuulusid: «Ma ei ole piisavalt väärtuslik», «Ma ei ole piisavalt ilus ja tark...» ja «Ma ei saa üksinda hakkama». Kui «laulud» olid tuvastatud, hakkas ta uurima, kuidas need sinna said. Enamik lugusid olid laulnud sisse ema ja isa, mõned aga ka Triin ise.

• Miks ta partnerit vajas?

Kuna kaaslane ei pakkunud naisele turvalisust, hellust ega hoolitsust, tema armastus polnud ei meeldiv, rahustav ega täitnud teda, siis jõudis ta äratundmisele, et kasutas oma partnerit millekski muuks. Triin leidis, et partner oli olnud talle selleks, et:

• ta ei peaks seisma silmitsi oma hirmuga olla jälle läbikukkunud;
• ta ei peaks õppima, kuidas olla iseseisev;
• ta tunneks end kindlalt oma elus;
• ta ei peaks hakkama ise otsuseid tegema ehk vastutust võtma oma õnne eest.

Teine viis, kuidas ta oma haavu tundma õppis, oli leides vastused järgmistele küsimustele:

• Mis on need asjad, mida ma ei taha, et mehed teaksid minu kohta?
• Mida partneri kaotus välja tooks?
• Mis on need asjad, mida ma kaaslasega proovin kinni mätsida?
• Mille jaoks ma maske kasutan?
• Millega peaksin hakkama tegelema siis, kui teda enam ei oleks?
• Kuidas see olukord mind teenib? Mida ma selle tõttu saan/ei saa teha?

Triin ei saanud olukorda enne muuta, kui ei tunnistanud ausalt üles, kuidas ta ise selle tekkimisse oli panustanud. Tangot tantsitakse kahekesi.

Emotsionaalselt vägivaldne suhe teenis tema tervenemis- ja kasvuvajadust. Ja kuna see oli naisele juba mitmes vägivaldne suhe, siis ta mõistis, et seni, kuni ta ei saa õppetunnist aru ja kuni ta ei ole valmis tervenema, jääb ta kordama ikka ja jälle täpselt samasuguseid suhteid.

• Mis on naise väärtus?

Kuna Triin ei teadnud oma väärtust, tõmbas ta oma ellu samuti inimesi, kes tema väärtust ei teadnud. Sarnane tõmbab sarnast. Ta hakkas endale teadvustama omadusi, mida hindas endas, mida ta pidas endas eriliseks, mille poolest on imeline ja mida ta väärt on. Mõistes, et tal on madal enesehinnang, hakkas ta tegelema eneseväärtustamisega.

• Mis on need asjad, millega naine ei lepi? Mis ei ole tema jaoks aktsepteeritav?

  Aru saades, et see oli emotsionaalne vägivald, mida ta oma suhtes koges, mitte enda vajakajäämine, mis andis partnerile õiguse teda niimoodi kohelda, tegi naine otsuse, et ei talu enam suhtes karjumist, valetamist, asjade loopimist, solvamist ja kokkulepete murdmist. Ta pani endale kirja punktid, millest ei tagane. Tal oli vaja teada oma piire, et olla suhtes edukas. Teades nüüd, mida tal on vaja selleks, et õitseda suhtes, ei olnud ta enam nõus nendest taganema.

• Naisel oli vaja luua uus visioon armastustest: mis on see, mida ta ootab ja soovib armastusest? Mida ta ootab ja vajab oma partnerilt? Milline on armastus tema jaoks?

Kõik saab alguse visioonist. Kui ei ole sihti, siis ei tea, millises suunas hakata liikuma. Siiani oli Triinul armastuse kuvand kokku segatud emotsionaalse vägivallaga, nii et tal oli vaja uut kuvandit. Ta mõistis, et tal on vaja rääkida oma partneriga ja vaadata, kas nad üldse jagavad sama visiooni? Kas kaaslane on nõus tema ootustele vastama? Kas nad saavad armastusest ühtmoodi aru? Eelmiste meeste jaoks tähendas armastus seda, et nad karjusid naise peale, ei pidanud kokkulepetest kinni, valetasid ja petsid teda.

Triin mõistis, et kui partneri armastus ei tundu olevat hea, siis ta saab valida, kas minna ära või jääda kohale. Kellelegi ei saa öelda, kuidas nad peaksid meid armastama, kuid me saame valida, kas osaleda või mitte osaleda selles, kuidas nad meid armastavad.

Enne, kui äri alustatakse, pannakse paika visioon, missioon ja väärtused. Tehakse kokkulepped, pannakse paika eesmärgid, ülesanded, strateegiad. Seda kõike selleks, et vaadata, kas üldse sobitakse kokku. Kas selline äri saaks olla edukas?

Suhtes aga, kus on kordades rohkem haavatavust, hirme, vajadusi ja tundeid kui äris, me millegipärast sellist taktikat ei kasuta. Enamasti partnerid ei räägi omavahel, et «Minu jaoks on armastus...», «Ma ootan oma partnerilt ja suhtelt...», milline on meie visioon, eesmärgid, strateegiad, kuidas lahendada kriisisituatsioone, kuidas kasvatada lapsi jne. Arvame lihtsalt, et need asjad on jumaliku korra poolt lahendatud. Me usume, et kokku ei saanud kaks inimest, kahe erineva elukogemusega, vajadustega, uskumustega, vaid et kokku sai üks inimene ja see üks inimene olen mina. Lahutusstatistika, mis näitab, et üle poole abieludest lahutatakse, ei pane meid oma uskumusi üle vaatama ega ütlema endale, et äkki ikkagi peaks neid vestlusi pidama?

Osad naised vastavad selle peale:  «Aga mees ütleb siis, et kuhu spontaansus jääb? Mehed vajavad spontaansust.»

See, et on ühised eesmärgid ja kokkulepped, ei võta kuidagi ära põnevust ja spontaansust. Küpse mehe (nagu ka naise) tunnuseks on, et tal on siht ja eesmärgid oma elus olemas ning ta on valmis ka oma suhtes panema paika visiooni, eesmärgid ja tegema kokkuleppeid ning nendest kinni pidama. Sest siis ta teab, kuhu poole liikuda ja milliseid tegusid teha.

• Kellele oli naisel vaja andestada, et enam mitte sellisesse olukorda sattuda?

Negatiivsusest kinni hoides poleks naisel olnud võimalik edasi liikuda. Viha, süü- ja häbitunne meelitaksid tema ellu taas inimesi, kes kannavad sama energiat. Sest sarnane tõmbab sarnast. Triin teadis, et  pidi andestama eelkõige enda pärast. Vastasel korral paneks ta jälle südame kinni ning kannataks. Kui ta ei paranda oma haava, tulevad sinna bakterid sisse. Nii et ta alustas andestamisega endale ja teistele, sest teadis, et andestamine toob tervenemise.

Vahel on hetki, kus naine tunneb siiani, et ei ole lõpuni andestanud, eelkõige endale. Aga ta mõistab ja aktsepteerib, et on haavu, mis nõuavad pikemat hoolt ja suuremat armastust ning teekond tervenemiseni võtabki aega. Tähtis on olla sellest teadlik. Ning ta on eelistanud olla tänulik võimaluse eest uuele elule, mida tervenemine endaga kaasa toob.

Täna teab ta öelda, et vägivallatu teekonna ettevõtmine nõuab julgust, kuid see on seda väärt.

Vali oma elu ja unistused.

Ning hakka tegutsema.