K, 18.05.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Paarisuhtekoolitaja: lapsed sünnivad suudlusest

Ena Soodla
, PREP-paarisuhtekoolitaja
Paarisuhtekoolitaja: lapsed sünnivad suudlusest
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Foto: SCANPIX

PREP-paarisuhtekoolitaja Ena Soodla kirjutab sellest, miks on Eestis sündimus nii madal ja leiab, et meie peredel puudub turvatunne.

Hiljuti päris 6-aastane poeg minult, kuidas ikkagi beebi sünnib? Tekkis üpriski piinlik olukord, kus oli keeruline selgitada sünniprotsessi pojale, kes naise anatoomiat veel ei mõista.

Kuidas siis lapsed ikkagi sünnivad? Kui ma olin noor naine, ütles üks elukogenum naine mulle, et lapsed sünnivad suudlusest. Ma ei mõistnud seda. Ma teadsin, et lapse eostamiseks on vaja teha teatud konkreetsed toimingud ehk sooritada seksuaalakt vastassoost partneriga. Alles hiljem olen mõistnud, kui sügav on see mõte ja väljendus, mis peitub suudluses. Suudluses inimesega, keda sa tõeliselt armastad. Lapsed ju sünnivad ikkagi  armastusest.

Miks meil on sündimus väike? Kui lapsed sünnivad armastusest ja sündimus on madal, siis järelikult on meil tegemist armastuse defitsiidiga. Ühiskonnas on krooniline armastuse puudus. Meie paarisuhetes on vähe lähedust, sest mingil põhjusel on turvatunne kadunud. See on toonud kaasa olukorra, kus sündimata jäävad mitte ainult kolmandad lapsed, vaid ka esimesed ja teised.

Näiteid üle maailma tuues võib täheldada, et ka teised ühiskonnad on sama probleemi ees. I. Sawhill on kirjutanud madalast sündimusest USA, Singapuri ja Jaapani näitel. Meie olukord hetkel ei olegi kõige kriitilisem. Singapuris on sündimus ühe naise kohta 1,3 ja Jaapanis 1,4 last. Mõnevõrra ees on USA, kus sündimus on 1,9 last ühe naise kohta. Eestis oli 2013. aastal see näitaja 1,57. Olukord on märgatavalt paranenud, kui vaadata näiteks aastat 1998, siis oli vastav näitaja kõigest 1,27. 

Karm statistika

Statistika on siiski statistika, milles on pelgalt arvnäitajad ja tõlgendaja arusaam. Kui vaadata statistikute analüüse, siis ennustataks meie rahvastikukasvu vähenemist. Eesti naine on ilus ja intelligentne. Noor naine läheb välismaale kas tööle või mehele. Meie noored naised lähevad Eestist ära, sest mujal  tunnevad nad ennast väärilistena ja hoituna. Neil on kõrged standardid, sest nad on haritud ja tahavad end tunda inimväärse olendina. Ei saa pahaks panna, et otsitakse paremat elu ja väärilist kohtlemist. Tänases Eesti ühiskonnas tunnevad paljud end mitte piisavana, väärtusetuna. Paljudel on tekkinud arusaam, et mujal on seda kergem saavutada, eelkõige just tunnustust.

Et Eestis (perena) ellu jääda, peab palju vaeva nägema. Meie sissetulekud on suuremal osal inimestest ebapiisavad. Seega tehakse tööd mitmel rindel, tuues ohvriks oma pereelu, suhted lähedastega, sündimata lapsed. On ju teada tuntud tõde, et Eesti inimene on tööloom. Isegi puhkust ei taheta võtta! Või võetakse puhkust, et teisel töökohal rahulikumalt tööd teha. Sest ellu on vaja jääda! Lähedased aga tunnevad ennast kõrvalejäetuna ja hüljatuna. Lähedus kaob ja ühel hetkel märgatakse, et ollakse üksi. Isegi see ainus laps, kes jooksis rõõmsalt ringi, on suureks kasvanud.

Võib väita, et terve meie maailm on liikumas individualismi suunas, kus üksikisik peab toime tulema mobiilsuse, infotulva, tarbimisorjuse ja pidevate muutustega. Massimeedia surub peale edumudelit. Meie ühiskonna nn edumudel on pärit uusajast. See surub inimesed raamidesse, kus võidab see, kes on edukaim. Seda võib ära tunda kõikjal meie ümber. Selle mudeli paarisuhtesse kohaldamisel muutub olukord kriitiliseks. See teeb paarilistest konkurendid, mitte partnerid. Siinjuures tõlgendatakse vääralt ka võrdõiguslikkust. Küsimus on ju eelkõige selles, kuidas arvestada teise inimesega - lugupidavalt.

Ka keskajal tõusis sündimus alles siis, kui pereväärtuseid hakati esile tõstma ja naise staatus muutus väärilisemaks. Läbi ajaloo jääb naine naiseks ja mees meheks. Kahjuks algab täna võimuvõitlus juba pere sees. Sellega ei tulda toime. Jääbki teineteisele ärategemine. Kes siis ei ole kuulnud, et kõik mehed on sead ja naised on maod. Pidev soostereotüüpne alavääristamine on haavanud paljusid. Pinged kasvavad eelkõige siis, kui perre on sündimas laps või kui ta on juba sündinud. Rahulolematus viib partnereid konfliktideni ja olukorrad muutuvad kriitiliseks, sest hirm, et äkki ei saada hakkama, pöörab kõik segi. See halvab kahe inimese omavahelise normaalse suhtlemise. Kuna pere sissetulekud on suuremal osal ebapiisavad ning väljaminekud on suured ja paratamatud, siis tuntakse, et ei olda piisavalt edukad ja pinged kasvavad veelgi, kuni ühel hetkel asi plahvatab: PÕMM!!!

Öeldakse, et kodusõjas surma ei saa. Saab küll! Inimese vaimne tervis võib sellises pidevas kriisiolukorras saada kahjustatud. Ka ühiskonnas on meie vahel pidevat ärategemist. Kuidas saaks ennast sellises ühiskonnas turvaliselt tunda lapseootel naine? Ei saagi! Kuidas siis edasi? Keegi meist pole ideaalne. Lootus siiski on, et inimene on arenemisvõimeline olend. Näiteks homo sapiens jäi ellu tänu oma arenemis- ja kohanemisvõimele, samal ajal kui neandertallane suri välja. Arendama peab endas oskusi, mis aitavad selliste olukordadega toime tulla.

Me vajame turvatunnet

Meie pered vajavad turvatunnet! See on jätkusuutliku ja rahuldustpakkuva suhte aluseks. Mida see tähendab? Kuidas tagada Eesti naiste, meeste, laste, meie perede turvatunne? Meie lapsed tunnevad end hästi, kui ema-isa tunnevad end hästi. Meie turvalisus peaks olema ju tagatud, nii väidavad julgeolekuspetsialistid. Turvalisusel on siiski veel mitmeid aspekte lisaks üldisele riiklikule julgeolekule. Perekonna seisukohalt selle stabiilseks toimimiseks on vaja tagada  emotsionaalne, füüsiline, pühendumise ja kogukonna turvalisus! Pere vajab emotsionaalset turvalisust. See on teadmine, et ollakse piisavad just sellisena nagu ollakse, ilma, et keegi hakkaks kedagi ümber muutma või alavääristama. Kahjuks juhtub seda meie peredes tihti. Me vajame füüsilist turvalisust nii ühiskonnas kui paarisuhtes. Me vajame teadmist, et see elu, mida me elame, on kindel, et meie partnerid on pühendunud ja kindlameelsed ega hävita ennast liigse töö või ebaterve käitumisharjumusega. Kogukond meie ümber peab muutuma hoolivamaks ja mõistvamaks. Nii kaua, kui rünnatakse avaliku elu tegelaste peresid anonüümsete netikommentaatorite poolt, ei ole meie kogukondlik turvalisus tagatud ja nende pered on seega haavatavad. Kogukond saab muutuda hoolivamaks ja mõistvamaks.

Mida saab teha riik? Riik saab tagada turvatunde perele, kui meie laste ja perede toetused ja avalikud teenused on piisavad. See annab peredele kindlustunde, et  tullakse toime ka siis, kui peres on palju lapsi või erivajadusega laps(ed). Mitmendast lapsest on tegemist paljulapselise perekonnaga? Paljulapselise pere toetus võiks alata juba kolmandast lapsest. Milliseid väärtusi ühiskonnas edasi kanda tahetakse? Meie ühiskond on nii jätkusuutlik ja tugev kui on meie perekond. Kõik saab alguse väikseimast.

Me tuleme pikalt teekonnalt. Meie ajaloos on olnud alles hiljuti 50-aastane periood, kus süstemaatiliselt püüti hävitada Eesti rahvust, meie perekondi. Pered küüditati, pandi elama ühiskorteritesse, kus mitme pere peale oli üks kitsas köök. Köök kui koht, kus pere kogunes, kus sai tunda ühte hoidmist, soojust - see oli ohtlik valitsevale ideoloogiale. Kui kogunes juba rohkem kui kaks inimest, oli tegemist koosolekuga, mis võis genereerida valitsusevastaseid ideid. Ka rohkem kui kaks last oli tabu. See oli ideaal. Poiss ja tüdruk. Kuidas sina täna mõtled? Kas tundub ideaalsena? Kohati tundub, et nõukogude võim saavutas oma «ideaalmaastiku», sest see ideoloogia on meid seljatanud.

Lapsed sünnivad armastusest. Meil on täna eelis. Meil on vabadus ise otsustada, kui palju lapsi peres on normaalne, kust algab paljulapselisus. Meid ei seo tänasel hetkel võõrvõimu kammitsad. Me saame ise teha oma valikuid.  Me saame ise valikuid tehes otsustada, kuhu me liigume. Tõestame statistikutele, et kokkuhoidmises ja turvatunde pakkumisel suudame me muuta näitajaid, mis ennustavad rahvuse hääbumist. Ükski naine ei taha olla sünnitusmasin, vaid eelkõige armastatud, mõistetud ja hoitud partner, kel on ümber turvaline elukeskkond. Kui me selle suudame tagada, hakkavad ka lapsed sündima, nii esimesed, teised, kolmandad ja võibolla ka enamad. Hoidkem meie naisi, meie emasid ja ka meie mehi ja isasid, siis on meie lastel parem ja turvalisem elu. Perede tasakaalustatud toetamine, turvatunde tagamine ja hoolivus on jätkusuutlik suund. Kui meie ümber on toetavad ja hoolivad suhted, siis me jääme ka rahvana püsima!

Märksõnad
Tagasi üles