Kristina Traks: plaan uusaastalubaduste asemel

Kristina Traks Foto: Toomas Tatar/Postimees

Eelmises postituses kirjutasin isikliku aastaaruande tegemisest. Aga ega ükski aruanne pole täiuslik, kui sealt puuduvad plaanid ja lubadused tulevikuks. 

Pole mõtet illusioone teha – klassikalised uusaastalubadused à la võtan alla viis kilo või õpin selgeks läti keele minu puhul ei toimi. Ei suuda neist kinni pidada. Küllap on minutaolisi inimesi palju. Sestap kirjutan siia lihtsalt mõned mõtted, mida üritan ise meeles pidada ja mille järgi käia (nagu senigi). Võib-olla leiate ka siit inspiratsiooni.

Kasvatan lastele tiivad. Võimalikult kandvad. Ehk me käime palju koos huvitavates kohtades, kogume emotsioone ja kogemusi, uurime elu kõikvõimalike nurkade alt. Ma ei taha, et nad kardaks tundmatut lihtsalt sellepärast, et nad pole seda kunagi proovinud. Ja kunagi otsustavad nad ise, kuidas kõiki neid kogutud kogemusi kasutada.

Annan endale rohkem armu. Kui nüüd täiesti aus olla, siis suure töörabamise juures ei ole ma alati mitte kõige toredam inimene ega leebem ema. Mida teha? Väga lihtne - rohkem puhata, öelda rohkem töödele «ei» ja tõmmata töö ning eraelu vahele selgem piir.

Enne mõtlen, siis ütlen. See tuleneb tegelikult eelmisest punktist, sest kui olla väsimusest muutunud täielikuks köögiviljaks, siis on ärritus kerge tulema ja suust võib väljuda mõtlematuid sõnu. Üks joogaõpetaja (ja ema) andis mulle head nõu, kuidas sel puhul käituda: harjuta endale külge komme, et alati enne reageerimist (käratamist, hinnangu andmist jne) hingad sügavalt kolm korda.

Inimesed on tähtsamad kui asjad. Möönan, et asjadekultusele on raske vastu seista, kui majas on 5-aastased. Nad tahavad kõike, mida silm näeb. Nad ei saa veel aru, et uuest nukust on rõõmu maksimaalselt üheks päevaks, kuid koos ettevõetud tegevus võib jääda meelde terveks eluks. Eks ma siis üritan neile seda kuidagi õpetada, kuigi vaidlused teemal miks ei ole ühte või teist asja tingimata vaja on lõputud.

Ma teen kõik selleks, et õpetada oma lastele jätkusuutlikku eluviisi. Pean siin silmas tervislikke eluviise. Kummaline, et seda on nii raske õpetada, sest kuigi ma ise olen rämpsu, ülesöömise ja niisama vedelemise tuline vastane, siis nemad toituksid vaid maiustustest või äärmisel juhul friikatest ning vahiksid päevad läbi diivanil aeledes telekat. Kui seda lasta neil teha. Ainult mõistliku elamise eeskujust vist ei piisa, sest ahvatlusi on ümberringi liiga palju. Vaja on suurt selgitustööd, et kuskile kuklasse jääks tiksuma mõtteviis, et salat on hea ja õues möllamine samuti.

Vähem ekraanide ees veedetud aega. Mäesuusatamist on põnev televiisorist vaadata, kuid mitte iialgi ei asenda see tunnet, kui lükkad ennast päriselt mäest alla minema. Ja nii on iga asjaga. Ekraanid on väga suured ajaröövlid ning vargus toimub selle aja arvelt, mis muidu oleks jäänud meile erinevate tegevuste kogemiseks ja omavaheliseks suhtlemiseks. Ei tohi lasta seda aega meilt ära varastada.