Kaheksa levinud viga, mis vanemad mudilaste kasvatamisel teevad

Foto: SCANPIX

Kas tuleb tuttav ette? Teil on kiire ja esitad lapsele ultimaatumi: «Pane riidesse või me ei lähegi!» Selle peale teatab ta rahumeeli: «Olgu, ma ei tahagi minna.» Kannatajaks jääd hoopis sina. 

Iga lapsevanem on vähemal või rohkemal määral laste korralekutsumisega eksinud. Pealegi, iga lahing pole tulist võitlust väärtki. See-eest on olukordi, kus laps peab teadma, et võim on ema ja isa käes, õpetab Parenting. Alljärgneva kaheksa vea vältimine laste kasvatamisel aitab sel paremini sündida.

Esimene võimalus, kuidas midagi kihva keerata: valeta nii, et suu suitseb!

Väikelapsed ei mõista irooniat ega kahemõttelisi nalju. Mõne hirmsa valega ähvardamine võib tekitada lapses põhjendamatut õudu mõne sündmuse ees. Näiteks rääkis kaheaastase Chloe ema talle, et naabrimees on hirmus koopaelanik, kes peab eralasteaeda. Seda põhjusel, et pisipiiga ei tahtnud lasteaeda minna ja kuna ema ei jaksanud temaga vaielda, ähvardas naabrimehe juurde viia. Kuigi tol hetkel oli see lihtne lahendus, tekitas hirmujutt naabrimehest hiljem palju paksu pahandust.

Argielus lipsavad väikesed valed väga kergesti üle huulte. Mõnikord on neist isegi palju abi ja midagi hullu ei juhtu. Enamasti on aga hirmutamistaktikal negatiivne järelmõju ja parem oleks sellest hoiduda ning olla üdini aus. Näiteks tõdeda kaastundlikult: «Ma tean, et mõnikord ei taha sa lasteaeda minna. Ma ei taha ka mõnikord tööle minna, aga peab.»

Teine võimalus, kuidas midagi untsu ajada: ära pea oma lubadustest kinni.

Tühi ähvardamine on kõige kindlam viis, kuidas teha nii, et lapsed sind edaspidi kunagi tõsiselt ei võtaks ja sind ei kuulaks. Hoiatusele peab alati järgnema tagajärg, vastasel juhul muutub laps ähvarduste suhtes ükskõikseks.

Tühjad lubadused ja näägutamine ei muuda mitte midagi. Arusaadav, et keegi ei taha olla see paha, kes peab last karistama, aga muul moel laps piire selgeks ei saa. Kui jääd alati endale kindlaks, pole lapsel mingit põhjust sind edaspidi testida või ignoreerida – ta juba teab, et sõnakuulmatuse korral saab ta karistada.

Kolmas võimalus, kuidas oma autoriteeti õõnestada: räägi lapse teisele vanemale vastu (ja tema sulle).

Sellest pole suurt tolku, kui üks vanem teeb kõike õigesti ja näeb kurja vaeva, et lastele korralikke reegleid paika panna, kuid teine lööb lihtsalt käega ja laseb põnnidel teha, mis neil vaid pähe kargab.

Enamasti teevad lapsevanemad seda täiesti teadmatult, mitte meelega. Kui märkad, et sinu ja partneri arusaam kasvatusest on väga erinev, peate maha istuma ja paika panema mõned põhilised punktid, millest te alati kinni peate. Vältige laste kuuldes kasvatusteemadel vaidlemist ja kui jääte pingeolukorras eriarvamusele, siis arutage asja hiljem, mil jääte kahekesi. Esiteks on see oluline, et lapsed paremini sõna kuulaksid, teiseks leevendab see vanemaks olemise pinget ja tunnet, et vaid üks vanem peab olema see «paha», kes kõike ei luba.

Neljas võimalus, kuidas oma kasvatustööd saboteerida: paku lapsele altkäemaksu.

Sagedasti lubavad vanemad lapsele, et kui ta oma juurviljad ära sööb, saab magustoitu. Mis on selle tagajärg? Laps nõuab iga kord pärast põhisööki magustoitu ja tal kujuneb vale arusaam nii toidust kui kohustustest.

Lastega kauplemine on täiesti tavapärane nähtus. Ekspertide sõnul on see aga vale ja eelistama peaks hoopis õigesti käitumise kiitmist. Järgmine kord, kui laps saab ilma jonnita poes käidud, ära premeeri teda asja või maiusega, vaid räägi, kui uhke sa tema üle poes olid. Samuti ei tasu alahinnata seda, kuidas mõjutab last sinu pettumus. Kui ta käitus halvasti, siis ütlegi talle, kuidas tunned: «Ma olen väga kurb, et sa mu kaelakee ära lõhkusid. Issi kinkis selle mulle ja see oli mulle tähtis.» Sel hetkel võid end halvasti tunda, et nii ütled, ent tegelikult tuleb see lapsele väga kasuks, sest nii areneb tal südametunnistus.

Viies moodus, kuidas kõik uppi keerata: riku enda paika pandud reegleid.

Lapsevanemal, kes praegu lööb mudilasele pahanduse korral vastu näppe, ei tasu imestada, kui ta ükskord kooli kutsutakse, sest laps ei oska eakaaslastega muul moel asju klaarida kui käte abil. Kui sina lööd, õpib laps sinu eeskujust, et löömine on normaalne. Sellest märksa efektiivsem on paus - kas või nurka panemine.

Kuues võimalus, kuidas laps ära rikkuda: mine närvi ja hakka karjuma!

Aktiivse mudilase kasvatamine nõuab erilist järeleandlikkust ja enesevalitsust. Miks lapsi nurka pannakse? Et nad saaksid rahuneda ja oma tegude üle järele mõelda. Sama meetod sobib hästi ka täiskasvanutele. Kui sa enam ei kannata, siis mine eemale, loe rahulikult kümneni ja mõtle järele, kas see olukord on ikka väärt, et enesevalitsust kaotada. Kui sul pole võimalik last üksi jätta, et teise tuppa minna, siis minge koos teise tuppa. Sagedasti aitab juba keskkonnamuutus pinget leevendada.

Veel üks võimalus, kuidas lastega valesti käituda: oota karistusega liiga kaua.

Ütleme, et su kolmeaastane laps jonnib ja ei taha autos turvavööd kinni panna. Oled harjunud teda karistama sellega, et halvasti käitumise korral jääb õhtune unejutt ära. Kahjuks ei mäleta põnn enam õhtuks seda, millest te päeva ajal rääkisite ja ta ei saa aru, miks vanem teda kiusab.

Pisipõnn unustab juhtunu tavaliselt juba tunni aja pärast. Valesti käitumisele peab tähelepanu pöörama kohe. Näiteks lööb mudilane oma sõpra mänguautoga. Selle asemel, et järgmiseks päevaks planeeritud külaskäik ära jätta, tuleks lapselt karistuseks kohe mänguauto ära võtta.

Kaheksas võimalus, kuidas distsiplineerimist kihva keerata: räägi ja räägi ja räägi.

On vanemaid, kes laskuvad lastega lõpututesse vestlustesse teemal, miks midagi tohib või ei tohi teha. Kui on aru saada, et laps küsib lisa puhtalt jonni pärast, ei ole mõtet aina edasi ja edasi selgitada. Mida pikemalt sa seletad, seda vähem võtab ta sind kuulda. Arvesta ka lapse vanust ja piirdu nappide selgitustega.