Alan Adojaan: osa võiks jäädagi ilupuuks

Alan Adojaan Foto: Erakogu

Käisin eelmisel nädalal ühel meeldival üritusel, kus mind taas ette võeti. Seda muidugi ühe preili poolt. Samas võiks tema kohta ka tädi öelda – hämmastav, kuidas laste saamine noortest inimestest kiirelt tädid ja onud teeb. Neil tädidel sügeleb üks koht kohe hirmsasti, too uudishimu-soolikas. Muudkui painab, sunnib vaesekesi toppima oma nina teiste asjadesse ja kõrvu teiste juttudesse. Kole tüütu haigus. Lahti ei saa ning leevenduseks muudkui käi nuuskimas ja pärast klatšimas.

Igal juhul võttis tädi, minu vanuserühmast, mu ühel peol ette, et mis seis on, miks lapsi pole ja millal tuleb. Head geenid lähevad raisku, maailmal on seda vaja ning muud kavalad retoorikanipid. Vastuseid antagu kohe ja selges eesti keeles ning süntaksis. Samu küsimusi kuulsin kunagi klassi kokkutulekul, kus ainsana polnud lapsi ühel härral, kes pole ülepeakaela naistemees, ja siis minul. Ma nimelt pole eriline lastemees. Lihtsalt ei meeldi lapsed – kõlab koletislikult jah?