Naise ülestunnistus: suurimad vead, mida ma abikaasana tegin

Foto: SCANPIX

Mees oli see, kes valetas ja pettis. Ent nüüd ma mõistan, et ka mina tegin mõned vead, kirjutab Sloane Bradshaw portaalis YourTango ja rõhutab, et praeguseks on temast saanud eksabikaasa.

Alguses oli minu jaoks väga lihtne süüdistada meest selles, et ta ei pööranud mehe kümme aastat kestnud abielule kuigi palju tähelepanu. Tema oli see, kes pettis ja kõndis minema, kordagi tagasi vaatamata. Juba enne suhte lõppu eelistas ta veeta aega tööd tehes kui minuga olles. Ta ei tahtnud tegeleda sellega, mis meist oli saanud.

Lahkumineku esimesed paar kuud elasin üle tänu süüdistamisele. Ma mõtlesin ja imestasin pidevalt, kuidas mees küll julges üht või teist asja teha/öelda. Ma kogusin omale terve armee toetajaid, kelle jaoks tekitas mehe jultumus sama suurt tülgastust kui mulle. Valetamine, petmine ja oma pere hülgamine trumpab ju üle kõik need asjad, mida mina kümne aasta jooksul tegin. Õige?

Vale. Ma olin kuid veendunud, et minul polnud midagi pistmist sellega, et meie abielu lõppes. Ma olin omale maalinud pildi, kus mina olin õrn, isetu ja kannatav naine. Alles siis, kui kohtusin terapeudiga, kes pani mind mõtlema mu enda tegudele, sain ma aru, et ma polnud kannataja rollis. See, mida ma tänu teraapiale mõistsin, polnud sugugi ilus.

Järgnevalt toon välja suurimad vead, mida ma abikaasana tegin. Võtke seda kui hoiatust ja õppige sellest enne, kui on liiga hilja.

1. Ma seadsin oma lapsed esikohale. Oma laste armastamine on väga lihtne. Selleks ei pea üldse pingutama ja lapsed armastavad sind hoolimata kõigest muust. Abieluga on lugu vastupidine: see vajab tähelepanu ja pühendumist. Kui abielu tekitas minus tunde, et see vajab liiga suurt pingutust, lülitasin ma end sellest välja ja tegin hoopis midagi koos lastega. Sageli tegin lastega plaane nendeks päevadeks või õhtuteks, kui olin kindel, et abikaasa ei saa meiega liituda.

Ma kinnitasin endale, et selline käitumisviis on normaalne, kuna mees eelistas niikuinii tööd teha ja oli alati tusane, kui tegime midagi üheskoos. Ma eelistasin õhtuti kaisutada oma lapsi meie abieluvoodis, süüdistades meest tema veidras unegraafikus ja norskamises. Tulemuseks oli see, et me ei veetnud peaaegu üldse koos aega ja me polnud kunagi ilma lasteta. Kui, siis vaid korra aastas, kui tähistasime pulma-aastapäeva.

2. Ma ei seadnud sisse piire oma vanematega. Mu vanemad käisid pidevalt meie juures, mõnikord tulid nad lausa ette helistamata ja marssisid lihtsalt sisse. Nad aitasid meid kodutöödega, kuigi me ei palunud kunagi nende abi. Käisime nendega koos puhkusereisidel. Nad distsiplineerisid meie lapsi täpselt meie endi silme all. Kuna ma ei tahtnud oma vanemaid solvata, ei julgenud ma sisse seada kindlaid piire. Mu abikaasa abiellus sõna otseses mõttes terve minu perega.

3. Ma solvasin tema mehelikkust. Ma arvasin alati, et kedagi armastades tuleb olla aus, aga me kõik teame, et tõde teeb haiget. Kui meie suhe muutus mugavamaks (loe: laisemaks), ei üritanud ma seda kuidagi muuta. Kurtsin pidevalt oma sõbrannadele, emale, kolleegidele. Pidevalt! «Kas te suudate uskuda, et ta tegi SEDA?!» või «Miks ta küll nii käitus, ma ei saa lihtsalt aru…»

Selle asemel, et toetada mehe ego, trampisin ma selle otsas. Ma solvasin teda sageli, öeldes, et tema töö on ebaoluline ja kutsusin tema sõpru solvavate nimedega. Ma riidlesin temaga, et ta tegi teatud asju valesti, kuigi tõde oli see, et ta ei teinud asju nii, nagu mulle oleks meeldinud. Mõnikord rääkisin temaga nagu lapsega. Mina kontrollisin pere rahaasju ja uurisin alati, mille peale mees on raha kulutanud. Ja magamistoas – ilmselt arvasite juba ära – tegi ta ka kõike valesti ning ma ei hoidnud end tema kritiseerimisel tagasi. Kui meie abielu hakkas alla käima, otsisin ma kogu aeg temas vigu, et saaksin õigustada enda üleolekut. Abielu lõpus ei austanud ma teda üldse ja ma andsin sellest talle teada.

4. Ma ei vaevunud ausalt võitlema. See võib kõlada imelikult, aga tülitsemiseks on õige ja vale viis. Kui miski mind häiris, siis kodurahu nimel hoidsin oma suu kinni. Lõpuks kasvas see emotsioonide pundar niivõrd suureks, et aeg-ajalt tuli seda käsigranaatidena vastase tagalasse heita. Hiljem õigustasin oma viha sellega, et naine pole suuteline lõputult vastu pidama. Tagasi vaadates olen mõistnud, et neil hetkedel olin üks hirmuäratav kaaslane.

Ma kirjutasin selle artikli mitte seetõttu, et tahaksin oma eksi tagasi ega ka isegi mitte selleks, et saada andestust. Ma kirjutasin selle, sest ma ei suuda uskuda, kui pikalt ma peitsin oma pead liiva all. Ma loodan, et teised naised julgevad oma pea liiva alt välja tõmmata ja ringi vaadata. Kuigi ma olen endiselt solvunud, et abikaasa otsustas lahendada meie probleeme teise naise voodis, kui omavahel rääkimine ja nõustaja juures käimine oleks võinud meid aidata, mõistan ma nüüd, et minu käitumise tõttu ta üldse sinna võõrasse voodisse läkski.