Vaieldakse ja arutletakse. Mõni teadlikum ema teab grammipealt, kui palju ühes tõeliselt soojas talvejopes peab olema vatiini. Lisaks orienteerutakse täiesti vabalt kõikvõimalikes vee- ja tuulekindlust ning hingavust kirjeldavates näitajates. Imetlusväärne!
Mul on jube hea meel, et tänapäeval on olemas riided, millega on tõepoolest võimalik igasuguse ilmaga väljas olla ja õuesolemist nautida. Jaa, mina oma lapsepõlves olin ka igasuguste ilmadega väljas, kuid mitte alati polnud see mõnus. Villased ja kolepruunid karupüksid läksid kelgumäel müttamisest jääklombiliseks, õhukesest krabisevast jopest puhus tuul läbi, talvemantel oli nii raske, et võimatu oli mitte muutuda kubujussiks ning saabastesse tungis lörtsiga niiskus kohe sisse. Ja kindad - neid oli käes ikka vähemalt 2 paari ülestikku ning ikka olid nad päeva lõpuks läbimärjad. Tänased lapsed ei tea neist muredest midagi ja tore on.
Mis aga ei ole tore, on see, et neid külma-, vihma- ja tuulekindlaid lapsi lihtsalt pole õues. Lapsed kaovad õuest pea kohe, kui temperatuur läheb miinustesse ja heal juhul kihavad õued uuesti lastest kuskil kevadel. Suusatamis- või uisutamisoskused kuuluvad pigem elitaarsete oskuste hulka. Või mis suusatamisest me siin räägime, isegi lihtlabane kelgutamine on nii out, et endisaegsed kelgumäed vaikselt võssa kasvavad.
Hiljuti kohtasin mõttevahetust, kus emad tõsimeeli arutlesid selle üle, et miks üldse peaks laps praeguste ilmadega õues käima. On ju porine, igav ja küllap leiab ka toas tegevust. Üks 4-aastase lapse ema väitis lausa, et tema laps juba mitut aastat keeldubki välja minemast, kui talvel lund pole. Meenutame, et eelmisel talvel olid ilusat talveilma ehk kolm nädalat...