Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/04/25/1073868t1hde4c.jpg)
/nginx/o/2014/05/27/3065856t1h7428.jpg)
Nii umbes suve keskel puhkevad lastefoorumites lõputud arutelud talveriiete teemadel. Milline on kõige soojem talvekombekas? Millistes kinnastes ei hakka kunagi külm? Mis firma saapad kannatavad ka kõige pakasemate talveilmadega käia? Aga millised on parimad lörtsiga?
Vaieldakse ja arutletakse. Mõni teadlikum ema teab grammipealt, kui palju ühes tõeliselt soojas talvejopes peab olema vatiini. Lisaks orienteerutakse täiesti vabalt kõikvõimalikes vee- ja tuulekindlust ning hingavust kirjeldavates näitajates. Imetlusväärne!
Mul on jube hea meel, et tänapäeval on olemas riided, millega on tõepoolest võimalik igasuguse ilmaga väljas olla ja õuesolemist nautida. Jaa, mina oma lapsepõlves olin ka igasuguste ilmadega väljas, kuid mitte alati polnud see mõnus. Villased ja kolepruunid karupüksid läksid kelgumäel müttamisest jääklombiliseks, õhukesest krabisevast jopest puhus tuul läbi, talvemantel oli nii raske, et võimatu oli mitte muutuda kubujussiks ning saabastesse tungis lörtsiga niiskus kohe sisse. Ja kindad - neid oli käes ikka vähemalt 2 paari ülestikku ning ikka olid nad päeva lõpuks läbimärjad. Tänased lapsed ei tea neist muredest midagi ja tore on.
Mis aga ei ole tore, on see, et neid külma-, vihma- ja tuulekindlaid lapsi lihtsalt pole õues. Lapsed kaovad õuest pea kohe, kui temperatuur läheb miinustesse ja heal juhul kihavad õued uuesti lastest kuskil kevadel. Suusatamis- või uisutamisoskused kuuluvad pigem elitaarsete oskuste hulka. Või mis suusatamisest me siin räägime, isegi lihtlabane kelgutamine on nii out, et endisaegsed kelgumäed vaikselt võssa kasvavad.
Hiljuti kohtasin mõttevahetust, kus emad tõsimeeli arutlesid selle üle, et miks üldse peaks laps praeguste ilmadega õues käima. On ju porine, igav ja küllap leiab ka toas tegevust. Üks 4-aastase lapse ema väitis lausa, et tema laps juba mitut aastat keeldubki välja minemast, kui talvel lund pole. Meenutame, et eelmisel talvel olid ilusat talveilma ehk kolm nädalat...
Meie elustiil saab alguse lapsepõlvest. Raske uskuda, et lapsest, kellele pole väikelapseeast sisse harjutatud liikumis- ega õuesviibimise harjumust, kasvaks aktiivset õueelu elav täiskasvanu. Õigupoolest ei mõista ma vanemaid, kes ei harjuta oma lastele sisse tervislikke eluviise nagu seda on võimalikult rohke õuesviibimine. On see mugavus, teadmatus, viitsimatus või koguni ükskõiksus? Igal juhul on see väga julm oma lapse suhtes, sest just lapsepõlves omandatud harjumustest sõltub, milline on tema tervis edaspidi.
Sellessamas foorumiteemas jagati ka toasistuva lapse emale igasuguseid õpetussõnu, kuidas oma laps õue meelitada. Samas vist tuleks alustada hoopis vanematest - lasteaiaealisele lapsele on suhteliselt võimatu maha müüa ideed tervislikust õuesliikumisest, kui lapsevanem ise eelistab diivanil lösutamist ja valjuhäälselt pimedat sügisilma kirub. Ja kui juba 4-aastast ei suuda välja rahmeldama meelitada, siis muidugi pole edaspidi mõtet hurjutada ka teismelist, kes iga kell liikumisele arvutit eelistab.
Ahjaa – kui te juba oma lapsele olete hankinud täiesti ilmastikukindlad talveriided, siis varustage ka ennast nendega. Õigete riietega on õues tegelikult tore.