/nginx/o/2014/12/10/3595745t1he2eb.jpg)
Tartu ülikooli eetikakeskus korraldab täna ja homme väärtuskasvatuse konverentsi, mille raames keskendutakse koolikiusamisele. Konverentsil astus üles Turu ülikooli professor Christina Salmivalli, kes on koolikiusamise teemat uurinud juba 25 aastat. Viimased kaheksa aastat on Salmivalli arendanud KiVa-nimelist kiusamisvastast programmi, mis on häid tulemusi andnud nii Soome kui ka paljude teiste riikide koolides.
Selleks, et rääkida kiusamise ennetamisest ja vähendamisest, tuleks kõigepealt rääkida sellest, mis on kiusamine. Professor Salmivalli ütles, et kiusamine on süstemaatiline ja korduv agressiivne käitumine inimese vastu, kes ei saa end mingil põhjusel kaitsta. Kiusatav võib olla teistest noorem, füüsiliselt nõrgem, ta hoiab pigem üksi, on seltskonnas teiste silmis mingil põhjusel madalamal staatusel.
Kahjuks on küsitlused näidanud, et kiusamisega puutuvad rohkem kokku nooremad lapsed. Maailma tervishoiuorganisatsiooni poolt paar aastat tagasi läbi viidud küsitlusest selgusid järgmised näitajad:
Kuigi kiusamine väheneb lapse vanemaks saamisega, ei saa Salmivalli sõnul kindlasti väita, et kiusamine on probleem, mis laste vanemaks saades täielikult kaob.
Koolikiusamisest rääkides ei saa mööda vaadata õpetaja rollist. Laste seas läbi viidud küsitlused on aga näidanud, et lapsed ise ei usu eriti sellesse, et õpetaja saaks kiusamise korral neid aidata. Kui 4. klassi õpilastest usub umbes 50 protsenti, et kiusamise korral õpetaja poole pöördudes võib abi saada, siis 9. klassis usub sellesse vaid umbes veerand õpilastest. Uuringud on aga tõestanud, et õpetaja hoiak kiusamisse mõjutab oluliselt õpilaste käitumist. Kui õpilane näeb ja teab, et õpetaja on selgelt kiusamise vastu, siis esineb klassis vähem kiusamisjuhtumeid.
Kiusamise vormid ja tagajärjed
Kõige enam on levinud verbaalne kiusamine ja kiusatava mahategemine teiste ees. Esineb ka füüsilist kiusamist ja üha rohkem on neid, kes kannatavad küberkiusamise all. Professor Salmivalli märkis, et nemad on küsitluste käigus täheldanud, et need, keda kiusatakse interneti vahendusel, kogevad ka muud tüüpi kiusamist (tavaliselt verbaalset vägivalda). Kiusamiseks võib nimetada ka isoleerimist ehk seda, kui laps või nooruk heidetakse sõprusringist teiste poolt välja.
Kõige ekstreemsemal juhul võib kiusamine viia selleni, et kiusatav sooritab enesetapu või leiab aset koolitulistamine. Kiusamine võib inimest kimbutada ka täiskasvanuna, kuna noores eas kiusamise kogemine võib suurendada täiskasvanuna depressiooni põdemise tõenäosust.
Professor Salmivalli ütles, et väga oluline on see, kuidas käituvad teised õpilased siis, kui kedagi kiusatakse. Sageli juhtub, et kaasõpilased vaatavad pealt ja elavad kiusajale kaasa. Tegelikult on tähtis, et keegi julgeks kiusatava eest välja astuda ja teda toetada, sel viisil on kiusataval kergem toime tulla. Muide, need täiskasvanud, kes noorena kogesid koolikiusamist, on tunnistanud, et kõige traumaatilisem oligi nende jaoks see, et keegi ei astunud nende eest välja.
Kiusamise vähendamiseks on osades riikides, kaasa arvatud Soomes, seatud koolidele õiguslikke kohustusi: kool peab õpilasele tagama turvalise õppekeskkonna. Professor Salmivalli hinnangul on see oluline samm, aga samas võib see tekitada olukorra, kus kool ja õpetaja tunnevad, et neid on jäetud üksi, kuna neil puuduvad konkreetsed töövahendid kiusamise vähendamiseks.
Tähtis on ka see, et kool ja lapsevanemad õpetaks lastele õigeid väärtusi, kuid ainult sellest ei pruugi kasu olla. Kiusamise ennetamiseks on tarvis tõhusat ja süstemaatilist käitumist. Me peame silmas pidama seda, et kõik kiusamisvastased ideed pole tingimata head ideed, need peavad olema ka tõhusad. Kasu on konkreetsetest meetoditest ja järjekindlusest.
/nginx/o/2016/12/25/6203727t1h8bcb.jpg)