Liikluskäitumine näitab inimese kohta nii mõndagi

Foto: SCANPIX

Autosõit on paljudele meist igapäevaelu osa. Nõnda palju, kui on inimesi, on ka erinevaid sõitjaid, kirjutab Margit Ivanov salasona.eu-s. Miks võib mõnikord vagurast sõidust poodi piima järele üsna ootamatult kujuneda hoopis egotripp oma eksistentsi tõestamiseks siin maamunal?

Liiklus on justkui maailma ja inimsuhete mudel, mis on üle kantud tänavatele ja teedele. Istudes autorooli võtame autojuhi rolli, mis on üks paljudest meie erinevatest rollidest. Juht saab autorooli istudes justkui uue keha – metalse kesta ning sageli ka tema käitumine muutub. Selle metalse kesta varjust ei paista välja, kas liikleja on ülekaaluline või vormis, lühikesevõitu või pikk, kui vana ta on või mis on ta nimi. Selline identiteedi muutus võimaldab käituda muidu kohmakal inimesel kiire autojuhina ja tuhvlialusel mehel agressiivse ja võimuka  tegijana. Niigi ebakindlusele kalduv isik võib autoroolis käituda veelgi närvilisemalt, sebides ridade vahel ja tehes ohtlikke manöövreid. Inimene, kellel on tugev enesetõestamise ja teiste kontrollimise vajadus, võib võtta aga korralekutsuja rolli, takistades sujuvat liikluse kulgu või parkides auto täpselt parkimisjoonte vahele, kuid nii, et kõrvalparkiva auto ust pole võimalik avada.

Nii saab liiklusest paik, kus elatakse välja oma allasurutud tundeid ja pettumusi. Sageli võib agressiivne ja kiirustav auto olla hoopis juhi ebaõnnestunud era- või ärielu peegeldus. Agressiivsusega kompenseeritakse tähtsusetuse tunnet ning püütakse näidata oma võimu teiste üle.

Kui autojuht on ise tasakaalus ja iseendaga rahul, siis käitub ta ka liikluses selliselt. Tal on piisavalt aega, et teha oma toimetusi – ta ei pea kiirustama. Ta on küllaldaselt kohal, et märgata ja arvestada teistega. Ta ei pea teisi segama või takistama. Tal on ruumi just nii palju kui vaja. Tal on niipalju arukust, et mitte võistelda või võidelda sõiduteel, sest ta saab ennast niigi piisavalt realiseerida tööl ja eraelus. Temas on niipalju küpsust, et mitte asuda kaasliiklejaid karistama või õpetama, sest ta teab, et see pole tema ülesanne. Parim, mis ta teha saab, on saata närvilisele kaasliiklejale rahusoove ning kartlikule toetust ja mõistmist.

Kui sõidad autoga, siis pea meeles, miks sa autosse istusid. Mõtle, et sa oled siin selleks, et kulgeda punktist A punkti B ja see on kõik. Selle sõidu eesmärk ei ole kedagi õpetada ega kasvatada. See sõit ei demonstreeri midagi ega ähvarda kedagi. Seda kulgemist saab sooritada rahulikult, ilma võistluseta ja võitluseta.

Kui muutud autoroolis närviliseks, agressiivseks ja kiirustavaks, siis võib see olla märk sellest, et su elus on liiga palju stressi või lahendamata probleeme. Mure ja hirm süvendavad rahutust ja närvilisust. Võta aeg maha ja vaata ausalt enda sisse: kas on aeg midagi ette võtta, et olukorda muuta? Üks võimalus rahutu ja närvilise meele tasakaalu viimiseks on meditatsioon enne rooli istumist. Rahu ja kindlust autoroolis toovad ka sisendused, mis aitavad keskenduda sellele hetkele, mis on praegu ja tunda end turvaliselt. Sul on võimalik nautida seda, et oled teel ja toetada oma rahuloluga kaasliiklejaid, sest ühiselt teel olles moodustate te üksteist mõjutava terviku.