Esivanemate kommete järgimine võib tuua hingerahu

Foto: SCANPIX

Nüüdisaja maailmas otsitakse tihti sisemist rahu mõnelt kaugelt maalt või meile kaugetest õpetustest – samas võiksime korra peatuda, et süüvida oma esivanemate pärandisse. Neilgi olid oma mantrad, mediteerimisviisid ja mandalad, kirjutab Karolin Kruuse Sensas.

Tihti arvatakse, et eestlased on kinnine, kurvameelne ja isegi depressiivne rahvas. Mulle tundub, et seda väites ei süveneta tegelikult eestlase hingeellu. Meie esivanemad olid ja ka meie oleme loomult mõtete mõlgutajad – tihti võib meid leida üksi mõnda toimetust tegemas ja isekeskis mõtteid veeretamas või siis tuule vilistamist või tule praksumist kuulamas. Nendele igapäevastele lühiajalistele mõttepuhkustele lisandub tänu meie maalapikese asukohale ka pikemate mõtterännakute ja toonelas olevate lähedaste peale mõtlemise jaoks eriline aeg – see on aastaringis pime aeg. Pimedal ajal, kus päike käib aina madalamalt, veetsid vanad eestlased aega toas ja tegelesid talviste meditatiivsete toimetustega, enamasti käsitööga, nagu ketramine, puutööd ja riiete parandamine. Vaikuses käsitööle keskendudes siseneti justkui teise maailma, kus avanes pilt enda siseilma.

Võta aega hingele

Kuigi jõuludeni kestev hingedeaeg ei ole traditsiooniliselt olnud tihe pidutsemise ega lustimise aeg, on meie pärimus väga rikkalik just tantsu, mängude ja laulu poolest, mis on kui otsetee meie esivanemate väeni. Nii on ka hingedeajale langevatel mardi- ja kadripäeval ning tihti just hilissügisel peetavates pulmades tants, mäng ja laul olnud kesksel kohal. Mängimisega tegelemine mõjub rahustavalt ja maandab stressi. Mäng annab võimaluse vaadata endasse ja valikuvabaduse väljendada ennast nii, kuidas sisetunne ütleb. See on võimalus ennast välja elada ja meelt puhastada. Lisaks sellele luuakse ühiselt mängides, tantsides ja lauldes turvaline keskkond, kus kõik toetavad üksteist, ja tekib soodne pinnas enesekaemuseks.

Mäng ja laul on meie pärimuses väga tihedalt seotud ja üksteisega põimunud. Palju rahvamängegi mängitakse lauldes, kus keskendutakse enamasti korduvatele fraasidele ja sinna juurde käivatele liigutustele. Tänu sellisele keskendumisele on teadvus puhas uitmõtetest ja samal ajal keha lõõgastub ning täitub positiivse mängu ja laulu väega. Laul on võimas tööriist, eriti kui seda on laulnud mitmed tuhanded suud läbi inimpõlvede – siis kannab ta tõelist sõna väge. Mänguhoog, keskendumine ja laululust puhastavad meie meelt ja väestavad hinge.

Lisaks vaikuse, laulu, mängu ja tantsuga mediteerimisele soodsa pinnase loomisele on eestlastel oma pühapaigad: hiis ja saun, kus käiakse meelt puhastamas. Meie maastikuline ja klimaatiline keskkond ning esivanematelt päritud looduslähedus tingib selle, et oleme kui Euroopa pärismaalased, kes ei ole kaotanud oma ürgset sidet põliste pühapaikadega. Kuigi tänapäeval ei käi paljud pered hiies või saunas kui pühas kohas, tunnetavad kõik, et neis paigus viibimine puhastab meelt ja hinge.

Saunas puhtaks

Saunakultuur koos kuumuse, higistamise, uskumuste ja kommetega on nähtavasti vanem kui meie maailmanurga kultuur ja seotud soomeugrilaste algasulaga Uuralites. Saun oli vanade eestlaste jaoks pühamu, kuhu mindi hea meele ja mõtetega, sest püha paik võimendab mitmekordselt nii head kui ka halba. See oli austatud ja keskne koht terves inimese eluringis, kus tehti tähtsaid toiminguid alates ilmale tulemisest kuni maise maailmaga hüvasti jätmiseni. Saunakultuur on väga meditatiivne ja rikkalik – tema tähtsus väljendub austuses sauna vastu ning mitmesugustes saunaga seotud traditsioonides ja kommetes.

Saunapäev oli püha päev ning selleks valmistuti pikalt ja mõtestatult, mis andis kogu sündmusele väe! Saunas aitab meelt puhastada tervitamine, kuumusele või vihtlemisele keskendumine, loitsude või palvete lausumine ja tänamine, mis toimivad kui mantrad. Kasutati nii tervitusi, tänamisi kui ka pikemaid saunasõnu, mis olid hoolikalt kujundatud ning mida korrati ning selle läbi loodi või taastati teatud teadvuseseisund.

Kõige väekamad sõnad on need, mida on läbi ajaloo korranud paljud inimesed palju kordi, neil on ühendus meie esivanemate ja maaemaga ning see ühendus on mõtestatud ja tähendusrikas. Neid on lihtne meeles pidada ning nende rütm ja kõla on meeldivad. Vihtlemise ajal, mida alustati jalataldadest, et kehas olev elujõu hästi liikuma panna, lausuti näiteks Häädemeestel nii: Aitüma, aitüma. Aitüma, aitüma. Veetoojal, vihategijal. Saunakütjal, vaevanägijal. Aitüma, aitüma. Aitüma, aitüma. Maaisakesel, maaemakesel. Kes kaske kasvatanu ja vett õnnistanu. Aitüma, aitüma. Aitüma hobusel. Aitüma härjal. Oone ehitajal, otsapanejal. Saunategijal, seinasäädijal. Kivikikerdajal, nurganukerdajal. Aitüma, aitüma. Aitüma, aitüma. Tänati kõiki, kes olid saunategemisel abiks ja saunamõnu loojateks. Sõnu korrates tähelepanu süveneb ja mõtete virvarr kaob. Rahu ja mõtete vaikus võtab teadvuse üle võimust ja meel selgineb.

Mõtete puhastamist soodustab lisaks saunasõnade kordamisele ja sauna kui pühapaika suhtumisele ka saunakuumus, mille tõttu veresooned laienevad ja verevarustuse paranedes voolab osa verd ajust mujale organismi ning mõttetöö ja psüühiline pinge vähenevad. See toob kaasa lihaste lõdvestumise, mis annab organismile võimaluse taastuda.