Keeleteadlase nipid, kuidas valetajat vahele võtta

Foto: SCANPIX

Valetamine, ja veel hästi valetamine, on anne. Selleks on vaja erilist oskust, et vaadata kellelegi otse silma ja rääkida valet, ilma et silmgi pilguks. Sellele vaatamata üritavad paljud teisedki mõnikord häma ajada.

Inimene kuuleb iga päev 10-200 valet. Õnneks on võimalik õppida valetamist märkama. Kui tead, mida tähele panna, on see tegelikult väga lihtne, kirjutab magazine.foxnews.com.

Oma viimases Tedi kõnes rääkis Quantified Communicationsi tegevdirektor Noah Zanden sellest, millele peaks tähelepanu pöörama, kui on oht, et keegi võiks valetada. Tema sõnul on lingvistilise tekstianalüüsi abil kõnestruktuuris tõe ja vale eristamine lihtsamast lihtsam.

Valetajad väldivad endast rääkimist. Kuna nende sooviks on olukorrast eemalduda, jätavad nad iseenda jutust välja. Mäletate ehk rattur Lance Armstrongi, kes alguses ei tahtnud dopingu kasutamist tunnistada ja mõtles välja mingi hüpoteetilise stsenaariumi? Hiljem, 2013. aastal, ei saanud ta enam valetada ja kui ta rääkis tõtt, oli tema kõnes 75 protsenti rohkem isikulisi asesõnu. Ta jäi vahele ja enam polnud põhjust end olukorrast eemal hoida.

Olukorrast kõneldes väljendavad nad negatiivset suhtumist. Näiteks jääb keegi tööle hiljaks ja süüdistab «lolli» liiklust või «nõmedat» rongi. Nad kiruvad, kui «halb» miski on või kirjeldavad, kui väga nad hiljaks jäämise põhjust «vihkavad». Zandeni selgitusel teevad valetajad nii, sest mingil põhjusel tunnevad nad oma teo pärast siiski süümepiinu.

Nende lood on väga lihtsad. Vale välja mõtlemine on keeruline. Isegi halb vale nõuab mingit pingutust ja kuna see on nii vaevarikas, võib olla valetaja jutt segane. Selle vältimiseks mõtleb ta välja stsenaariumi, mis on oma olemuselt küllaltki lihtne ja täpne, et ta ei saaks vahele jääda.

Nende jutus on palju kasutuid «fakte». Kuigi nende vale on oma olemuselt lihtne, hakkavad nad seda enamasti liigselt kirjeldama. Näiteks, kui keegi valetab, et ta on haige, ei piirdu tihtipeale napi kommentaariga, vaid lisab juurde, et oksendas kogu öö ning hakkab spekuleerima, mis tal viga on. «Võib-olla oli see toidumürgitus, aga võib-olla ka viirus. Igaks juhuks ootan lõunani, et kindel olla. Siis saan arsti juurde minna, kui vaja. Kuigi ma tegelikult ei tahaks, aga parem karta kui kahetseda.» Liigset sõnavahtu vale ümber võib leida isegi siis, kui see on esitatud kirja teel. Justkui tuleks lugejat pikemalt veenda, on põhjendusele lisatud palju absurdseid detaile ning pahatihti järgneb ühe vale silumiseks veelgi valesid.