Tunnustatud avalik esineja, autor ja konsultant Ross Szabo tunnistab Huff Postis avaldatud kolumnis, et poleks ealeski osanud arvata, et tema kirjutab kunagi lahutusest. Szabo sõnul paistis tema abielu väljast olevat ideaalne.
Mees tunnistab: lahutus tegi minust parema mehe
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie kümme aastat kestnud suhe oli täis reise, pidusid ja sõpru. Töötasime mingi aeg koos rahukorpuse heaks, pärast mida oli meil raskusi endise eluga kohaneda ja meil tekkisid probleemid. Lõpuks leidis naine, et ta tahaks teatud probleemide kallal üksi tööd teha ja jättis mu maha. Olin šokeeritud ja tundsin piinlikkust. Kaotusvalu oli hullem kui midagi muud.
Mehena tahtsin kõike parandada. Tahtsin kõigile näidata, et minuga on kõik korras ja ma saan edasi liikuda. Paar esimest kuud pärast lahutust olid minu jaoks ähmased. Ma hõljusin, haarasin kinni kõigest, mis ette jäi ja üritasin iga päeva üle elada. Ma olin juba eelnevalt elus kogenud depressiooni ja alkoholiprobleeme, seega kartsin, et minu allakäiguspiraal saab olema järsk.
Lahutuse ajal polnud mul tööd, elukohta ja ma olin oma koduriigist 2,5 aastat eemal olnud. Ma kartsin. Teadsin, et pean oma elu nullist üles ehitama ja mul oli sellega raskusi. Õnneks olid mul sõbrad ja pereliikmed, kes mind iga päev toetasid, lubasid enda juures elada ja tegid kõike, et mul oleks kergem. Hea uudis on see, et ka rasketest aegadest on võimalik üle saada.
Toon järgnevalt välja viis asja, mis minus pärast lahutust muutusid ja mis muutsid mind paremaks meheks.
1. Olen tugevam. Lahutuse ajal ei olnud ma kindel, kas suudan üldse üksi elada. Minu meetodid lahkuminekust ülesaamiseks polnud ideaalsed. Kuigi tahtsin vältida alkoholi, oli mul õhtuid, kui jõin end pildituks. Ma elasin end mõnikord teiste peal välja. Mul oli päevi, mil tundsin, et olen omadega tupikus. Kui sain sellest mustast perioodist üle, taipasin, et olen tegelikult tugevam kui arvasin.
2. Loobusin negatiivsetest käitumismustritest. Enne lahutust olin rutiiniohver ega elanud hetkes. Ma virisesin alati, kui pidin midagi uut proovima ja vältisin neid tegevusi, mille puhul teadsin, et need võivad mulle meeldida. Ärritusin kergesti, kuigi tavaliselt oli asi selles, et ma ise ei suutnud oma soove selgesõnaliselt väljendada. Lahutus andis mulle võimaluse astuda sammuke tagasi ja mõelda, miks ma olen nii käitunud. Suhtest eemaldumine andis mulle võimaluse luua uusi, paremaid käitumismustreid.
3. Õppisin ennast tundma. Kahekümnendate algusest kuni kolmekümnendate alguseni olin püsisuhtes ega võtnud kordagi tõeliselt aega maha, et mõelda, mida ma tahan. Seadsin oma eksi ja teised inimesed endast kõrgemale kohale. Lahutus andis mulle vabaduse mõista paremini oma eesmärke, seda, kes ma olen ilma partnerita ja mida ma naudin. Käisin muuseumites, proovisin joogat ja tegin asju ilma, et oleksin pidanud sellest kellelegi aru andma. Mõistin, kui oluline on ka suhtes olles leida iseenda jaoks aega.
4. Olemasolevad suhted muutusid tugevamaks. Lahutus paneb kahtlemata proovile ka kõik muud suhted, mis su elus on. Jäin paarist sõbrast ilma ja taipasin, et ma polnud paljude pereliikmete või sõpradega kuigi lähedases suhtes. Sellisel ajal saad aimu ka sellest, kes sinust tegelikult hoolivad. Ma olin sel ajal ausam ja haavatavam kui kunagi varem oma elus ning lähedased nägid seda ja see muutis meie suhteid paremaks.
5. Tegin kindlaks, mida ma tulevikus vajan. Tänu lahutusele sain mõelda sellele, millist partnerit tahaksin tulevikus enda kõrval näha ja mis on minu jaoks oluline. Käisin paaril halval kohtingul, veetsin aega naistega, kellega ma tegelikult ei tahtnud koos olla ja olin ka üksi. Mõtlesin palju sellele, milliseid inimesi oma ellu vajan ja mida saan ise partnerile pakkuda. Abielus olles ei mõelnud ma sellele kordagi. Lõpuks kohtusin imelise naisega, kes annab mulle piisavalt hingamisruumi, et saaksin enda kallal tööd teha.
Parim nõuanne, mida ma lahutuse alguses kuulsin, oli see, et peaksin olema iseenda parim versioon. Mõistsin, et ma ei pea keskenduma oma eksile või lahutusele, vaid kuulama ja arendama endas uusi külgi. Vahel on oma käitumismustrite muutmiseks vaja totaalset muutust. Nüüd olen ma selle üle õnnelik, et mulle selline võimalus anti.