Jõulud on väga toredad. Eriti kui vaadata neid läbi lapse silmade - tuuakse kuusk, alailma küpsetatakse piparkooke, toimub igasuguseid jõulupidusid ja saab palju uusi asju.
Kristina Traks: lapsevanema jõulud on kohutavalt väsitav ettevõtmine
21. november 2014, 15:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lapsevanema seisukohalt aga näeb asi välja hoopis teistmoodi. Algab «jõulutrall» enamasti juba oktoobris, kui lasteaias hakatakse arutama, et mida sel aastal lastele jõuluvana toob ja kes lapsevanematest vastutab kingimajanduse eest. Rahakogumine, kinkide väljavalimine, pakkimine ja õigel ajal (ning salaja) lasteaeda toimetamine on vastutusrikas ülesanne. Hea on, kui arutelu kulgeb suurema sõja ja solvumiseta. Õnneks meil lasteaias nii on ehk selle teemaga võib öelda - tehtud!
Samas olen kuulnud tuttavaid kurtmas, kuidas nii mõneski lasteaias minnakse kingiteemal vaieldes vaat et karvupidi kokku. Osad vanemad ei loe raha ja tahaksid kinkidega üle kullata kogu lasteaia personali alates kojamehest lõpetades direktoriga. Ja kui leidub peresid, kus ei rahaliselt võimalik teha kingitusi sisuliselt võõrastele inimestele, siis ongi tüli majas.
Edasi. Nii alates novembri algusest läheb lahti pidev piparkoogiteema. Tainast ei jätku kunagi ja minu lapsed on küll täiesti võimelised elamagi vaid piparkookidest. Ja nad ei tüdine neist ära! Mina aga mõtlen vahetult enne jõule, kui tegelikult pärispiparkoogiaeg kätte jõuab, et ma ei taha neid enam kunagi teha ega süüa. Lõhnagi ei taha tunda.
Üks suur komistuskivi ja keeruline teema on kingitused. Vaatan oma 5-aastaseid, kes on reklaamide poolt ikka päris hulluks aetud. Ma võin seletada päevad läbi, kuidas neil ei ole kõike seda kraami vaja, mida neile pakutakse, aga ma jään hüüdjaks hääleks kõrbes. «Sina ei pea ju midagi ostma, las jõuluvana ostab meile need asjad,» on nad veendunud. Nojah…
Igatahes on nad tänavu võtnud endale kinnisideeks, et jõuluvana peab neile tooma nukud, mis maksavad 60 eurot tükk. Kokku siis 120 eurot. See on vanas rahas ligi 2000 krooni! Kas kujutate ette, et ostate 2000 krooni eest kaks nukku, mille saatus on ette teada: mõne aja pärast lagunevad nad ära, vedelevad niisama nurgas või pügatakse paljaks, sest tore on ju mängida juuksurit. Ja hoidku jumal, kui jõuluvana peaks olema nii rumal, et ta vale nuku toob!
Järgneb päkapikuaeg. Õigupoolest tahtsid Hanna ja Helena juba novembri alguses, et neile sussi sisse päkapikk midagi tooks. Proovime siiski detsembri alguseni ära kannatada. Siis aga algavad meie majas ülivarajased hommikud ja isutud istumised hommikulauas. Sest ärevus «mis on minu sussi sees» ei lase väikestel jõuluootajatel magada ja emme võib rääkida kuitahes palju, et enne hommikusööki magusat ei söö, siis ikkagi ei suuda nad kiusatusele vastu panna ja magus enne putru suhu. Stressi tuleb ka, sest päkapikkude varustajana pean olema alati vastava kraamiga varustatud ning jälgima, et päkapikk ei jääks õhtul enne sussiomanikke magama ja suss ei jääks täitmata. Ka seda on juhtunud.
Edasi tulevad jõulupeod. Lasteaias, mõlema vanema töökohas, trennis, huvikoolis, vanavanemate juures - igal pool oodatakse meid. Kui nüüd vaid laste tervised vastu peaksid, sest tahaks ju kõigest osa võtta. Peod on muidugi toredad, aga logistika keeruline. Tuleb jälgida, et keegi ei jääks hiljaks jõuluetendusele või kohtumisele jõuluvanaga. Et salm oleks peas, ei ununeks maha peokingad, et juuksed oleksid kammitud, kleit õigel ajal pesust tulnud ja õigetpidi seljas. Niimoodi sebides möödub detsember ülikiiresti.
Ja kui siis jõulud päriselt kätte jõuavad, istun ma väsinult maha ja tõmban hinge. Ja mõtlen nagu igal aastal, et näe - jälle ei olnud mul aega jõulusid oodata, vaid nüüd on nad käes ja kohe ka möödas. Vahel ma mõtlen, et kas ma olen ainuke lapsevanem, kes tahaks jõulud üldse maha vaikida, sest kõike seda sebimist on liiga palju. Aga ei saa ju, sest lastele on see aasta oodatuim aeg.