Glen Poole, raamatu «Equality For Men» autor, ajakirja insideMAN toimetaja ja rahvusvahelise meestepäeva koordinaator Suurbritannias, kirjutab Huff Postis sellest, miks võiks kõik naised ja mehed tähistada rahvusvahelist meestepäeva.
Miks tuleks tähistada rahvusvahelist meestepäeva?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võib-olla oled juba kuulnud või lugenud, et täna, 19. novembril, on rahvusvaheline meestepäev. Pole mingi üllatus, et meestepäeva eriti ei kajastata. Poliitikute, meedia ja ka kuulsuste sõnum on sageli selline: naistel on probleeme ja probleemiks on mehed. Kui tugined taolistele sõnumitele, et mõista, mis tunne on praegusel ajal olla mees, siis pole ime, kui arvad, et enamik mehi on perverdid, pedofiilid või mõrtsukad.
Pea meeles mehi ja poisse, keda armastad
Meie kõigi elus on mehi ja poisse – pojad, vennad, isad, vanaisad, nõbud, onud, sõbrad, kolleegid ja naabrid –, keda ei saa kindlasti liigitada eelpool mainitud kitsasse kategooriasse. Kuidas siis mõista seda, mis tunne on olla mees, kui mehi kujutatakse pidevalt kurjategijatena, mitte ei räägita meeste ja poiste igapäevastest kogemustest?
Kui vaadata erinevate riikide statistikat, võib näha, et enamikes riikides (99 protsenti) surevad mehed varem kui naised. Kui rääkida vägivaldsetest mõrvadest, siis neljal juhul viiest on ohvriks mees ja kaks kolmandikku enesetapjatest on samuti mehed. Lisaks sellele hoitakse paljusid mehi laste kasvatamisest eemale. Kuigi mõned mehed kõnnivad ise perekonna juurest ära, leidub palju mehi, kellel lihtsalt ei lubata lastega kohtuda erinevatel isiklikel, kultuurilistel või poliitilistel põhjustel.
Kui rääkida poistest, siis nemad kogevad vägivalda rohkem kui tüdrukud ja sageli puuduvad nende elus eeskujud, kes õpetaksid neile, kuidas olla mees. Samuti on probleemiks see, et paljudes kaasaegsetes riikides, kaasa arvatud ka Suurbritannias, ei ole poiste ja tüdrukute haridustase võrdne.
Kas need näited viitavad sellele, et me ei peaks muretsema naiste ja tütarlaste probleemide pärast? Loomulikult mitte! Ideaalses maailmas ei tohiks olla keeruline pühendada aega meeste probleemidele, täpselt samamoodi nagu pühendatakse aega probleemidele, millega naised silmitsi seisavad. Neid probleeme ei peaks vastandama. Ometi põhinevad meie mõtted sugudel: meestel on vahendid, mida naistel pole; mehed tegutsevad ja naised on need, kelle kallal tegutsetakse; mehed on alati pahategijad ja naised alati ohvrid. Enamik meist ei taha mõista, et naistel on probleemid, aga meestel on ka probleemid!
Kes hoolib meestest?
Ei saa eitada, et meid ümbritsevad mitmed probleemid – mõrvad, kuritegevus, suitsiid, alkoholim, narkosõltuvus, enneaegne surm, kodutus, tööst tingitud terviseprobleemid, töötus, koolist väljaviskamine, lastest eemalolek –, kuid paljud inimesed ütleksid, et mehed on ise kõigis neis probleemides süüdi.
Olen jälginud meie kultuuriruumi hoiakut meeste ja poiste suhtes ning jõudnud arusaamisele, et me kõik oleme süüdi selles, mis toimub meeste ja poistega.
Võtame näiteks vähktõve, mis võib kimbutada nii mehi kui naisi. Kuigi Movembri liikumine on loodud selleks, et tõmmata tähelepanu meeste tervisele ja see muutub üha populaarsemaks, kulutame me endiselt vähem raha, aega ja energiat, et ennetada meeste haigestumist vähktõppe. Naisi kontrollitakse rohkem, tüdrukuid vaktsineeritakse rohkem ja naiste vähktõvede vormide uurimisele kulutatakse rohkem raha.
Probleemid, millega mehed ja poisid silmitsi seisavad, võivad mõjutada igaüht. Armsama kaotamine suitsiidi või haiguse tõttu; nägemine, kuidas armastatud mees võitleb sõltuvuse, töötuse või lastest eemal olemisega – keegi meist ei tahaks olla ei pealtvaataja ega selle kogeja rollis.
Täna, rahvusvahelisel meestepäeval, saame kõik mõelda, kuidas toetada enda ümber olevaid mehi ja poisse ning kuidas anda neile teada, et me hindame nende panust.