Naine tunnistab: olen abielus narkosõltlasega

Foto: SCANPIX

Naisteportaal YourTango avaldas ühe naise loo, kes tunnistab ausalt ja avameelselt, milline näeb välja abielu narkosõltlasega.

Ma kuulsin, kuidas mu abikaasa avas välisukse, kui mina valmistasin köögis süüa. Aga ma teadsin, et see pole tegelikult mu abikaasa, see polnud sama mees, kellega ma viis ja pool aastat tagasi abiellusin. See polnud sama mees, kes hoidis mu rõõmust ja nutust värisevat keha, kui kuus aastat tagasi näitas rasedustest positiivset vastust. Ta polnud enam see mees, kes oli mulle kunagi lubanud, et kõik saab korda. Et me suudame sellest üle saada ja et ta jääb alati mu kõrvale.

Põhimõtteliselt oli ta ju jäänud mu kõrvale. Põhimõtteliselt.

Tema kõhn keha lonkas tuppa, ta pilk oli surnud. Me veetsime paar head nädalat mehe ja naisena. Ma arvasin, et pärast surmalähedast kogemust tuleb ta minu juurde tagasi, ta lubas, et on edaspidi puhas ja käis paar korda teraapias. Aga see kordub taas. Ta käib pidevalt sularahaautomaadi juures ja on salatsev. Tema sõnad on külmad, tema pilk elutu, tema piinatud kopsud vilisevad magades. See kõik on tagasi.

Täna on tema paheks Vicodin, enne seda tarvitas ta metadooni ja heroiini. Enne heroiini võttis ta valuvaigisteid, mille arst oli talle põlvevalu tõttu välja kirjutanud. Arst ei küsinud temalt, kas tal on sügavam, emotsionaalne valu, mida retseptiravim ei leevenda. Arst ei küsinud, kas tema peres on olnud probleeme sõltuvustega või kui vanalt hakkas mees omal käel ärevust ravima. Ta oli siis 9-aastane.

Mu abikaasa poleks arstiga ilmselt aus olnud, sõltlased ei ole kellegagi ausad, ka iseendaga mitte.

Arst sai lõpuks mu mehe sõltuvusprobleemile jälile, kuid ta ei võtnud suurt midagi ette. Ta ei üritanud mõista ega aidata mu mehel välja rabeleda sellest enesehävituse lõksust. Mees sai ainult arsti assistendilt lakoonilise kõne: «Me ei saa teid enam vastu võtta». Temast loobuti.

Seega ta läks tänavale, kuhu lähevad paljud sõltlased, kui retseptiravimeid neile enam ei anta. Ta ei tahtnud end pilve tõmmata, ta tahtis end lihtsalt normaalselt tunda, ta ei kannatanud pidevat valu välja. Nii algas lõputu ring: raha kadus, valed kogunesid, ta jäi mõnikord söögilauale magama, ta eitas, ma viisin teda esmaabisse, murtud lubadused. Tema elu on kaootiline, pole oluline, kuidas või miks see selliseks on saanud.

Kui ta minust möödus, hoidsin hinge kinni. Tegelikult oleksin tahtnud karjuda.

***

Narkosõltlase naine on üksik ja valus olla. See elu on täis õigustusi, valesid, teesklust. See elu on täis vasturääkivusi.

Narkosõltlase naine peab oskama mõista põhjuseid ja nägema surnud pilgu taga inimlikkust. Ta pole narkosõltlane, ta on hea mees, keda painab sõltuvus. Asi pole selles, et ka mina eitaksin probleemi, ma lihtsalt tean kogu lugu. Ma olen lojaalselt tema jaoks olemas, kuigi ta teeb mulle haiget, ta ei pea selleks kasutama oma käsi ega sõnu. Ma lubasin armastada teda nii heas kui halvas ja seda ma ka teen, kuigi tema «halvaks» on eitus, petmine ja manipuleerimine. See muudab tuttavad inimesed meile võõraks.

Narkosõltlase naiseks olemine tähendab seda, et kui arst küsib minult «kuidas sul läheb?», puhken ma nutma. Ma olen üritanud lugeda eneseabiraamatuid, et sealt vastuseid ja tuge leida.

Narkosõltlase naiseks olemine tähendab seda, et minu elukvaliteet sõltub kellestki teisest. Ma usun, et minuga saab kõik korda vaid juhul, kui mees otsustab end muuta. See on pidev ootamine, muretsemine, nutmine. See on internetist vastuse otsimine küsimusele, millal oleks aeg suhe lõpetada. See on ebakindel elu. Ma olen vaimselt valmistunud mehe matusteks ja selleks, kuidas ma oma pojale kõike selgitan. Ma olen lõpuks otsinud tuge lähedastelt sõpradelt ja mehe perelt ning see mõjus mulle väga puhastavalt. Ja samas pani imestama, miks ma seda varem ei teinud.

Narkosõltlase naiseks olemine tähendab seda, et ma pean kannatama rohkem valu ja valesid kui normaalsele inimesele ette nähtud. Ühel päeval sain ma aru, et kõige parem asi, mis ma enda, oma lapse ja ka abikaasa heaks saan teha, on ära minna. Sest kui ma muudan selle nõiaringi mehe jaoks nii lihtsaks, siis ma suren. Me mõlemad sureme.

***

Kuus kuud tagasi taipasin, et ma olin temast sõltuvuses ja hakkasin käima teraapias. Kuus kuud tagasi haarasin oma elus kontrolli taas enda kätte. Mul pole vastuseid neile naistele, kelle abikaasadel on sõltuvusprobleeme, mõned päevad on minu jaoks endiselt väga rasked.

Kuigi mu abikaasa läks võõrutusravile, painavad mind kahtlus, usalduse ja austuse puudmine, valetamine ja viha. Ja lõpuks näen ma, milleks kogu seda valu oli tarvis.

Parematel päevadel suudan ma inimesele ja tema katsumustele rohkem kaasa tunda. Headel päevadel mõistan paremini, miks me kanname mõnikord silmaklappe, põgeneme reaalsusest ja leevendame valu. Minu oma valu tõi mulle arusaamise minust endast, mu hirmudest, minu sõltuvusest. Tänu sellele, mis mu mees läbi elas, mõistan ma andestamist. Ma mõistan piire. Ma mõistan armastust.

Halbadel päevadel haaravad mind ärevus, viha, hirm selle ees, mis on veel tulemas. Hirm, mis on ajutine, kuid võimas.

Täna ma loodan, et me saame sellest üle, aga ma ei saa olla kindel. Ma tean ilma kahtluseta, et ma olen parem, tugevam ja targem naine, sest armastasin kunagi meest, kel oli sõltuvus ja see aitas mul oma elu lahti harutada.