Diana Poudel: miks me ei taha oma tütardele tulevikuks võimalust anda?

Diana Poudel. Foto: Toomas Tatar

Pere24 projektijuht ja IT-huviline Diana Poudel selgitab pere24.ee blogis, miks on IT-s naisi vähe ja avaldab kartust, et olukord ei parane oluliselt ka 10-15 aasta pärast.

Hiljuti jäi silma artikkel «IT -äri ootab naisi». Tegu siis artikliga, kus räägitakse, kuidas IT-sektoris on võimalik paindlikum tööaeg ja kindlasti ei ole kellegile ka saladus, et palgad seal on tunduvalt kõrgemad kui paljudel muudel töökohtadel. Võin öelda, et tegelikult on ka noorte neidude huvi selle valdkonna vastu päris suur. Mõni aeg tagasi olin koolitaja üritusel Digigirls, kus tutvustati gümnaasiumineidudele erinevaid valdkondi IT-sektoris läbi erinevate töötubade – 50 kohta üritusele said osalejad loetud tundidega.

Aga milles siis ikkagi on probleem?

Praegu tegelen kohalikus koolis sellise algatusega nagu robootikaringide loomine huvikooli. Ja kuna sellise projekti puhul on kindlasti väga oluline faktor ka lastevanemate huvi kaardistamine, siis tegin väikese küsimustiku, kus püüan teada saada just enda laste lennukaaslaste huvi robootikaringide vastu. Viimasel hetkel tuli idee lisada ka väli, et uurida, kas huvitatud laps on poiss või tüdruk (vabandan siiralt, kui kellelegi taaskord tundub, et mingil moel diskrimineerin). Igatahes hakkab väga selgelt välja joonistuma pilt, kus umbes 25 protsenti lennu poiste vanematest on enda kindlast huvist teema vastu märku andnud. Samas on küsitlus kõnetanud vaid 10 protsenti lennu tüdrukute vanematest ja siiani on ainult ühe tüdruku juures vastus, et ta on kindlalt huvitatud robootikaringist. Kahjuks on see märge minu enda lapse juures. Ülejäänud tüdrukute vanemad on kirjutanud, et võibolla on nad teemast huvitatud.

Miks see tundub absoluutselt vale?

Esimesed paar klassi on veel see aeg, kus lapsevanemad saavad väga tugevalt suunata oma laste huvisid ja anda neile võimalust katsetada erinevaid asju. Hiljem juba laps peab ise otsustama, mis teda kõnetab ja eks samuti muutub oluliseks sõprade arvamus. Ja kui me sellel perioodil paneme oma väikesed neiud lilleseadesse, lauluringi ja kunstitundi, siis mis on tegelikult see sõnum ja teadmine, mille me kaasa anname? Mul pole midagi kunsti vastu – mu plikale meeldib keraamikaring väga ja samuti käib ka akrobaatikas, mis vähemalt kohalikus koolis on 100 protsenti tüdrukute ala… Aga selle kõige tasakaalustamiseks sai ta sel aastal suunatud ka gomokusse, kus olid alguses ainult poisid. Talle meeldib ka see ring ning ta on juba praegu osavam kui mõni aasta vanem poiss.

Ehk siis ei ole mingit põhjust eeldada, et mõttemängud ja tehnika ei sobi väikestele preilidele.

Robootika juurde tagasi pöördudes on mul tunne, et tüdrukute vähene huvi valdkonna vastu ei ole nende süü…

Kui lapsevanemad ikka otsustavad, et see ei ole valdkond, mida üldse peaks katsetama, siis ei tasu loota, et 10 aasta pärast ülikooli või kutsekooli minnes tüdrukud teeksid valiku mõne tehnilise eriala kasuks. Sest huvi tekib ikka asjaga tegeledes ja mitte nii, et üks päev näed öösel und koodiridadest ja algoritmidest ja hommikul ärkad uue inimesena.

Siinkohal võiks ju küsida, et miks ma üldse muretsen? Ma võin oma neiu suunata hetkel ju sellesse ringi kuhu ma tahan ja mul on ka piisavalt paks nahk, et mitte hoolida sellest, mida teised arvavad… Aga probleem on selles, et mu väikesel neiul ei ole veel nahk nii paks, ja ta võib paar aastat seal ringis käia, kuid mingi hetk kui ükski sõbranna teemast huvitatud pole, siis raugeb hoog.

Ei tasu nüüd mõelda, et ma olen kindlalt otsustanud, et mu tütar peab tulevikus IT-teemaga seotud olema. Võibolla saab temast muusik, kosmeetik, arst, poliitik või õpetaja…  See on tema valik. Aga kõigil praeguse põlvkonna lastel peaks olema põhikooli lõpuks piisavalt kogemusi nii kaunite kunstide kui ka tehnikaga, et nad saaksid teha oma tulevikku puudutavad otsused teadlikult oma sisehääle järgi ja mitte ühiskonna ootuste ja oma vanemate peale surutud stereotüüpide põhjal.