T, 3.10.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kukujukud panevad särama

Britt Rosen
Facebook
Comments
Kukujukude maailm: Okeiko ja tema loodud nunnud tegelased. Vasakpoolne lilla Kukujuku oli üks esimesi.
Kukujukude maailm: Okeiko ja tema loodud nunnud tegelased. Vasakpoolne lilla Kukujuku oli üks esimesi. Foto: Sander Ilvest

Nad ei ole inimesed ega loomad, lilled ega liblikad, nad on Kukujukud – kunstnik Okeiko välja mõeldud imearmsad tegelased, kes muu hulgas on joonistatud pimedatel tänavatel-teedel hädatarvilikeks helkuriteks.

Vähe sellest, et pehmest helkurkangast Kukujuku helkurid – autor kutsub neid helkudeks – teevad teid pimeduses nähtavaks, ei suuda ka kõige tuimem inimene nunnusid, lapsemeelseid, tihti suuresilmseid ja alati lõbusa näoga Kukujukusid vaadates naeratust tagasi hoida.    

Nõukaaegsele lapsele tuletavad need helged fantaasiategelased mõneti meelde Potsatajat, uuemal ajal sündinule Teletupse või Furbysid. Mõte läheb ka jaapanlaste anime suurte peade ja silmadega poistele-tüdrukutele, kuid sellest on tegelikult asi kaugel.

«Küll aga võib teatav sarnasus olla Jaapanist pärit nunnude kawaii elukatega – muide, jaapani keeles tähendabki sõna «kawaii» nunnut, armsat –, kuid Kukujukud on täiesti omaette tegelased ja sündisid palju varem, kui ma kawaii’st kuulsin,» ütleb Okeiko ja osutab oma kirjutuslaual raamatule «I love kawaii».

Sadu väikesi olendeid

Ka tema jaapanikõlaline kunstnikunimi Okeiko oli juba ammu enne Kukujukusid olemas. Sõpradega MSNis suheldes jäi see talle ühe ajutise nimena külge – sõbrad ütlesid, et no sa ju oledki täitsa okeiko ehk lühidalt ok, ja ühel hetkel hakkas ta seda oma joonistuste alla kirjutama. Ning pealegi, kõlab ju toredasti ja kuidagi kompaktselt ka!  

«See stiil on täiesti omaette maailm – disainimaailmas kutsutakse seda kõike karakterdisainiks,» ütleb kunstnik, kes oma positiivsele värvi- ja mõttekirjule maailmale kohaselt armastab kanda võimalikult mustrilisi-värvilisi riideid ja jalas ilmtingimata eri värvi sokke. Tema toa on vallutanud lapsesuurused Kukujukud, kõiksugused koomiksiraamatud, joonistusplokid, tema enda loodusfotod, kuhu on «peidetud» mõni imetabane armas olend.

Müstilisi Kukujuku-suguseid tegelasi on Okeiko joonistanud sadu. «Ei teagi, kui palju neid on. Aga mulle meeldib aina uusi leiutada,» naerab ta.

Viimatistest kuivnõelatehnika õpingutest Navitrolla juures on Okeikol seintel ka Kukujuku-graafika, arvuti kõrval aga Taavi Tulevi loodussalvestiste plaat, mille kujunduse eest sai ta Eesti disainiauhindade konkursil graafilise disaini pakendi kategoorias teise koha. Hiljutisel Berliini karakterdisaini festivali Pictoplasma intensiivkursusel sündis aga väike art toys-plastikkujude kollektsioon. Parasjagu joonistab ta koomiksilugude võtmes värviraamatut.

Kukujukud tulid Okeiko ellu tasapisi. Joonistamas, kunstiringides ja -laagrites mäletab Kostiverest pärit kunstnik end lapsest saati. Vana kooli multikatest armastab ta siiani «Kolmanda planeedi saladuse» visuaalset poolt, samuti Edgar Valteri loomingut.

Pärast ülikooli, seitsme aasta eest pikal Austraalia reisil kujunes aga nii, et joonistamisest sai ajaveetmise viis ja kõige rohkem hakkas joonistusplokkidesse hiilima igasuguseid omapäraseid olendeid. Eestis tagasi, joonistas ta samade tegelastega taustapilte elektroonilise muusika üritustele, siis sobitas neid loodusfotodesse või -filmi­klippidesse – ajapikku said need nimeks Kukujukud.

«Kui hüüad kukuu, siis kõige loogilisem vastus on jukuu,» annab ta kukujuku-sõnale ühe võimaliku tõlgenduse.

Positiivne maailm

Viie aasta eest tulid Kukujukudega kleepsud, siis õmmeldud mänguasjad, siiditrükis T-särgid ja kotid, kolm aastat tagasi helkurid. Viimased suuresti sõbranna õhutusel, kes soovis endale sünnipäevaks Kukujuku-helkurit.

Mis kindlamast kindlam: kõik Kukujukud on positiivsed tegelased. Kord ta isegi püüdis kurjemat sorti tegelast joonistada, ent midagi veenvat ei tulnud välja.

«Keskendun helguse ja sisemise naeratuse tundele. Kukujukud kannavad mu meelest endas just olemasolemise rõõmu sõnumit. Need tegelased on väikesed meeldetuletajad, et tegelikult on elu ilus, seda tuleb vaid märgata,» räägib ta ja lisab tähelepaneku, et vähemasti kõik need Kukujukude fännid, keda tema teab, on ise nende tegelaste sarnased: ilusad, armsad ja head.

Igatahes on see pliiatsi ja paberiga loodud maailm see, kus Okeiko ise kõige meelsamini olla tahab. Ta tunneb rõõmu iseendaga olemisest, sealhulgas joonistamisest, sõprade ja perega suhtlemisest, pimedal ja sombusel ajal ka viljakast mitte-midagi-tegemisest ehk tegelikult mõtlemisest või jalutamisest. Ta ei vaata telekat, ei kuula raadiot ega loe uudiseid – liiga palju on seal negatiivset. Ta teab, et kõik info, mis temani peab jõudma, jõuab niikuinii.

Nagu Kukujuku helkude tutvustuses öeldud, koosneb elu imelistest pisiasjadest, mida on kõikjal meie ümber. Märgates üht, näed teist, ja äkitselt hakkab kõik su ümber särama. Sina ka!

Muidugi, eriti siis, kui helkur küljes.

Facebook
Comments

Märksõnad

Tagasi üles