Lapsele nime valimine võib olla naeruväärselt stressitekitav. Enne rasedust tundus, et kauneid nimesid on lõputult. Kõik tundusid nii armsad! Aga nüüd, kui on vaja päriselt oma lapsele kõige-kõigem nimi välja valida, on see erakordselt raske. Üks on liiga populaarne, teine kõlab veidralt, kolmandaga meenub mõni ebameeldiv tuttav. Kui ise leiad lõpuks kõiki neid konkse arvesse võttes meelepäraseima nime, elab samad kahtlused üle mees, kellele sinu valik ikkagi ei sobi ja kogu triangel hakkab otsast peale. Tagatipuks ilmuvad välja vanavanemad, kes teie valiku maha laidavad ja tahavad, et te maimukesele mõne esivanema nime paneks.
Raske on mitte eelistada kindlat sugu. Muidugi ütled, et tahad eelkõige, et laps oleks terve, aga salaja loodad kogu südamest emba-kumba, kas tüdrukut või poiss. Kui saad lapse soo teada ja see ei vasta su ootusele, võid endalegi üllatuseks seda väga üle elada. Isegi nutta. Asi pole sugugi armastuses, sest sa hakkad igal juhul oma last jumaldama. Probleem seisneb sinu ettekujutuses emadusest ja oma tulevasest lapsest, mis tegelikult ei vasta nagunii tõele. Ajapikku saad sellest tundest üle, kuid see sõltub ka sinust endast, kui kergesti oma kinnisideest lahti lased. Mida rohkem unistad, seda kauem kannatad.
Sa ei jõua ära imestada, milleks su keha võimeline on. Võisid alati teada, et kord saad lapse, kuid seda päriselt kogedes on iga päev midagi uut, mille üle imestada. Inimkeha on kummaline ja uskumatult vastupidav. Samas tuleb ette ka neid hetki, kui unustad ära, et oled rase. Siis vaatad jälle ultrahelipilte ja saad minišoki, sest sinu sees on inimene. Elus inimene. Kuidas on see küll võimalik, et su keha teab, mida teha? Vägev!