Lugeja küsib: mida teha, et väikelaps ei lööks?

Foto: SCANPIX

«Mõned nädalad tagasi hakkas meie pooleteiseaastane laps mind ja oma isa lööma, tavaliselt näkku. Oleme juba kõike proovinud – ignoreerimist, rääkimist, isegi laksu andmist, aga see läheb järjest hullemaks. Näiteks, kui me oleme poes ja ta tahab mingit mänguasja või kommi, siis ta lööb mind. Kui ma ütlen, et ta seda ei saa, siis ta hakkab mind musitama. Kui ma lõpuks järgi annan, hakkab ta jälle lööma! Mida me peaks tegema?» soovib murelik ema teada portaalis Parenting.com.

Vastab psühholoog doktor William Sears.

Katsu seda mitte isiklikult võtta – see on faas, mille elavad läbi paljud väikelapsed, kes siis oma ema ja isa kas löövad või hammustavad. Sellises vanuses on see täiesti tavapärane käitumine. Käed on väikelapsele suhtlemisvahendiks, sest ta ei oska end veel sõnadega väljendada. Kahtlemata on löömine siiski väga tüütu ja rikub lapsega koos veedetud aega. Siin on mõned nõuanded, kuidas põnni käsi taltsutada.

Ära anna laksu!

Kui tahad distsiplineerida last, kes lööb, on laksu andmine kindlasti väga vale võte. Nii sa vaid kinnistad temas arusaama, olukordi saab lahendada käte abil. Laksu andmine löömise tagajärjena võib lapses eriti suurt segadust tekitada, sest sinu eesmärgiks on ju õpetada, et löömine on vale.

Leia vallandaja

Pea päevikut olukordade kohta, mis löömist esile kutsuvad. Kas tal on igav, on ta väsinud, näljane või vihane? Märka mustreid, ja kui oled vallandaja avastanud, saad sellega tegelema asuda. Mõtle ka sellele, mis on hiljuti teie peredünaamikas muutunud. Kolimine, abieluprobleemid, lasteaeda minek jms elumuutused võivad esile kutsuda agressiivset käitumist. Võib ka olla, et laps on kokku puutunud teiste lastega, kes löövad, ja ta on selle käitumise üle võtnud, et tähelepanu saada ja oma tahtmisi selgeks teha. Kui su laps käib sõimes, siis uuri, mis seal toimub ning kuidas laps kaaslaste tegevusele reageerib. Lisaks tasub külas käia ja endale külla kutsuda leebe iseloomuga lapsi. Kuna sinu laps lööb enamasti näkku, tasuks uurida, et ega su lapse mängukaaslased või keegi, kes su last hoiab, ei lööks teda näkku.

Erinevad suhtlemise viisid

Enamasti ei löögi väikelapsed vihast, sest sagedamini on selle taga hoopis segadus ja soov püüda vanema tähelepanu. Kui nii, siis tuleks lapsele õpetada, kuidas kätega hellemalt žestikuleerida. Tüütu harjumuse võiks asendada millegi positiivsemaga: järgmine kord, kui ta hakkab sind lööma, vii ta tähelepanu kohe mujale mingi meeldiva tegevusega. Näiteks pista talle pihku mingi tema lemmikmänguasi või hakake mängima mingit toredat mängu. Kui see ei toimi, siis (kui ta istub) ütle: «Me ei löö, me kallistame.» Võid võtta ka lapse käe ja silitada sellega oma käeselga või põske, samal ajal sellest leebelt rääkides. Näita talle pidevalt ette alternatiivseid kannatlikkust nõudvaid žeste, millega su tähelepanu saada ja räägi samal ajal, mis see on. Võib kuluda veidi aega, enne kui ta hakkab sellest päriselt aru saama.

Tee suhtlemine lõbusaks

Mõnel lapsel on loomulik kalduvus kasutada suhtlemisel käte abi. Kui usud, et sinugi laps on üks neist, õpeta talle lõbusaid käelisi tegevusi, mis aitavad seda sundi õigesti suunata. Nii kui näed, et laps tõstab käe, et hakata sind näkku lööma, sekku kohe kätt üles tõstes ja ütle: «Viska viis!»

Puudutage rohkem

Kaisuta ja kallista oma last nii palju kui võimalik, tee talle beebimassaaži. Sellised tegevused õpetavad lapsele, kuidas õigesti oma käsi kasutada ja leevendavad tema puudutusevajadust.

Oled õigel teel, kui ei anna lapsele löömise peale kommi või mänguasja. Praegu on ta sellises vanuses, kus hakkab vaikselt aru saama, et löömisele järgneb ebameeldiv tagajärg – näiteks eemale kõndimine või nurka panemine. Ilmselt ta juba midagi mõistabki, kui hakkab sind seepeale musitama. Ära anna löömisele järgi ja soodusta positiivselt seda, kui ta sind kallistab ja musitab. Varsti õpib ta selgeks, et löömisega ei saa ta kunagi oma tahtmist.