/nginx/o/2014/11/11/3509741t1h1e70.jpg)
Ilmselt igaüks meist on vähemalt korra elus mõelnud, et temast ei saa küll elektroonikasõltlast. Mobiiltelefonid ja tahvelarvutid ei suuda ise mõelda, ometi on need võimelised meiega manipuleerima, et me veedaksime tunde nendega mängides, aega raisates ja isegi pereliikmetega suheldes.
Kui varemalt oli nii, et laps kutsus mõne sõbra ööseks enda juurde ja pärast lõbusaid mänge ning õudusjuttude rääkimist mindi magama, siis nüüd valitseb toas vaikus, sest mõlemal lapsel on nutitelefon käes ja nad mängivad midagi. Nende arvates pakuvad nutitelefonid paremat meelelahutust kui omavahel rääkimine või koos filmide vaatamine, kirjutab Female First.
Probleem pole ainult lastes, me kõik oleme selles süüdi. Mõtle ise, mitmel korral oled mänginud mõnda mängu või vahetanud sõpradega sotsiaalmeedias sõnumeid, kuigi võiksid samal ajal oma vanemate või lastega rääkida. Või kas oled tähele pannud, milline olukord valitseb ühistranspordis? Kui paljud inimesed vaatavad veel bussiaknast välja või uurivad uudishimulikult kaasreisijaid? Ilmselt mitte kuigi paljud, enamik on keskendunud värvilistele ekraanidele, mida nad päev läbi endaga kaasas kannavad.
Kui me suudame end elus teiste pahede puhul tagasi hoida – sa ju ei söö päevas 5-6 korda kiirtoitu, sest see pole sulle kasulik –, siis miks ei suuda me öelda «ei» elektroonikale? Nagu kõik teisedki pahed, pole kasulik muutuda elektroonikasõltlaseks.
Võib-olla oled sina üks vähestest, kes pole langenud elektroonika salakavalasse lõksu, aga tõenäoliselt tead kedagi, kes ei suuda oma nutitelefoni käest panna. See võib olla su kallim, poeg või tütar. Ürita nende inimestega rääkida, kuid ära kritiseeri nende valikuid. Paku välja, et ehk võiks elektroonika kasutamist piirata ja rohkem pühendada aega ning tähelepanu reaalsetele vestlustele ning perega aja veetmisele. Mõistlik oleks selle probleemiga võimalikult varakult tegeleda, muidu võid leida end olukorrast, kus suhtled kallimaga vaid sõnumite teel.