Margit Härma: Lodja lugu

Margit Härma Foto: Tairo Lutter

Kohe pärast Peipsile jõudmist heisati kapten Priidu käsul puri, mootori urin lakkas ja kuulda oli vaid rõõmsat jutukõma sügavalt lodja kõhust. Sättisin ennast lambanahkade sisse lodjalaele päikeseloojangut vaatama.

Ärkasin tähistaeva all kerge müksu peale. Olime parvmaja juures maabumissillaga põkkunud. Ausõna, ma ei mäletanud, et taevas on nii palju tähti. Tundus, et neid oli just selleks õhtuks mitu korda rohkem üles riputatud. Tavaliselt sööb inimasumite tekitatud valgus nõrgemalt säravate tähtede valguse ära, aga siin, kümnete kilomeetrite kaugusel väikseimastki külast, said tähed öötaevas kogu oma ilu näidata.

Kui Emajõe lodjaseltsi rahvas mind hooaja lõpureisile kaasa kutsus, tuli mul ületada väike sisemine vastuhakk – külm, niiske ja pime aeg ei meelita kuidagi vee peale, aga samas oli kange tahtmine Suursoo parvmajas ööbida ja reisiseltskond oli ka väga mõnusalt kokku pandud. Pealegi ei tasu vist jääda ootama seda õnne, et Emajõel hakkaks seilama mõni luksristluslaev, kus igal reisijal on oma vann ja õhtuti serveerivad valgetes kinnastes kelnerid kamina ees täiuslikult jahutatud džinni-toonikut.

Sadamasse jõudes oli selge, et ilmapoiste lubatud 5–7 plusskraadi õues küll ei ole, pigem paar miinuskraadi. Nii kui lodja peale saime, toppisin kõik kaasa võetud riided selga, aga niiskus tikkus ikka ligi. Õnneks oli lodjarahval minusuguste linnavurlede jaoks varutud hulgaliselt pakse kampsuneid, mütse ja kasukaid. Pähe sain tiheda koega kootud mütsi, mis oli nii suur, et sinna oleks ära mahtunud ka väiksemat sorti jõulupraad. Suur ja uhke pööratud nahast kasukas oli nööpidega, aga ilma nööpaukudeta. Abivalmis reisikaaslased kerisid siis oma kompsudelt koormarihmad maha ja tõmbasid need mulle ümber. Täiskülmavarustuses nägin välja nagu mõni jõuluvana töökojast ära karanud päkapikk, aga soe hakkas küll, eriti kui sai plekk-kruusist ingveri, sidruni ja meega maitsestatud kuuma porterit rüübata.

Keskaegsete eeskujude järgi ehitatud lodjas pole ruumi raisata, nii olid meestel söögilauas pead vastu lage. Ja kemmergu uks oli ka nii väike, et kasukaga koos mina sinna kuidagi sisse ei mahtunud.

Kui te nüüd arvate, et nende hullude hulgas, kes sellisele reisile läksid, olin mina ainus külmakartlik linnaproua, siis eksite. Seltskonnas polnud mitte uljad karvased seljakotimatkajad, kes ööbivadki parema puudumisel silla all, vaid mõlemal pool neljakümmet tublid pereinimesed, kellel lapsedki kaasas.

Lastele tõmmati päästevestid selga ja nad said kogu reisist täiega osa. Pärast seda kui põnnid rakmetega poolde masti tõmmati, et nad saaksid lodja kohal kiikuda, ei tulnud enam ühtegi kobinat selle kohta, et telekat pole ja multikaid ei saagi vaadata. Nii nad siis kordamööda keerlesid ümber masti, erakordsest elevusest kiljudes nagu näljased kalakajakad. Kui kapten ärgitas mindki masti otsa minema, tuletasin meelde, et juba laulusõnad ütlevad: masti tõmmati koka vana särk, mitte kokk ise, ja jätsin selle lusti lastele.

Priit ja Liisa-Lotte, suur-suur tänu, et mind kaasa võtsite!