Kolumnist Cody Mullins kirjutab portaalis YourTango sellest, et kuna tema on introvertse iseloomuga, ei ole tal palju sõpru vaja. Talle piisab sellest, kui naine on tema parim sõber. Mida teha aga siis, kui naine ei arva samamoodi?
Mees tunnistab: mu naine on mu parim sõber, aga tema ei tunne sama
7. november 2014, 13:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Introvertide jaoks omandab sõprus teistsuguse tähenduse. Mu vanemad märkasid juba üsna varakult, et mul oli vähe sõpru, aga need sõbrad, kellega ma suhtlesin, olid minu jaoks tähtsad. Nüüd olen 35-aastane abielumees, mul on kaks tütart ja sõprussuhete alal pole miski muutunud.
Viimase 20 aasta jooksul on mul olnud kaks head sõpra. Esimesega tutvusime 9. klassis jalgpallitrennis. Ta oli kolledžis mu toakaaslane, isamees mu pulmas ja kuigi me praegu elame erinevates osariikides, saame siiski teineteise elu olulistest sündmustest osa.
Minu teine hea sõber on mu naine, praegu nimetaks ma teda lausa oma parimaks sõbraks. Ma ei avalda armastust päris igaühele ja ma ei võta ka päris igat inimest oma sõbraks. Viimase 15 aasta jooksul olen kohanud ehk viit inimest, kellega ma olen väljaspool tööd koos aega veetnud. Seega on mu naisel päris hea võimalus olla minu parim sõber ja minu introvertne iseloom ei vajagi rohkem sõpru oma ellu.
Mu naine ja mina oleme väga erinevad. Tema jaoks on sõprade leidmine lihtne ja tal on palju sõpru, sõprussuhted on tema jaoks väga tähtsad. Sõbrad on talle kui tugigrupp ja mida rohkem teda toetatakse, seda paremini ta end tunneb. Tal on sõpru, kellega ta on tutvunud internetis, tal on sõpru, kes on olnud peretuttavad ja ta on isegi leidnud sõpru puhkusereisidelt. Meil pole palju paaridest sõpru ja see on ilmselt minu süü. Ma ei oska teiste meestega sõprussuhteid luua ja see tekitas meie vahel ühel hetkel nii palju pingeid, et mu naine otsustas aja maha võtta.
Mu naine ei hoolinud pikka aega sellest, kuidas toimib introverdi mõttemaailm. Viimasel ajal on ta lugenud sel teemal raamatuid ja küsinud minult küsimusi, aga ta ei mõista kunagi täielikult, miks ma olen introvert. Ta ei mõista kunagi mu vastumeelsust lubada inimesi minu maailma. Ta ei mõista, miks ma ei taha oma ellu nii palju sõpru kui temal. Samamoodi ei mõista mina, miks mu naine lubab kõiki inimesi oma ellu ja laseb oma ellu reetmist ning pettumist läbi igasuguste juhusõpruste.
Aga üks asi, millest ma üldse aru ei saa, on see, miks mu naine ei näe minus oma parimat sõpra. Mu naine üritas seda mulle selgitada: «Ma saan alati teha neid asju, mida ma teen oma sõpradega, ka sinuga. See, kas sa seda naudid, on iseasi. Aga on teatud tegevused, mida ma teen ainult sinuga, ma ei tahakski neid teha kellegi teisega oma sõprusringkonnast.»
Kuigi mulle tundub, et me ei saa naisega teineteist kunagi täielikult mõista, oleme 13 abieluaasta jooksul aru saanud, et pole mõtet üritada partnerit muuta, pigem võiks leida kuldse kesktee ja üritada lahendada koos probleeme, mis meie teele ette tulevad. Seetõttu olen üritanud teiste paaridega kohtudes olla sõbralikum ja naine üritab mõista minu introvertsust ega suru mulle uusi tutvusi peale.
Oleme taibanud ka seda, et mida paremini me teineteise erinevusi mõistame, seda paremini saame aru, kuidas need erinevused tulevad meie abielule kasuks. Kuna mul pole palju sõpru, ei käi ma palju väljas, mis tähendab, et ma olen kodus... üsna palju. Kodus olles saan aga laste eest hoolitseda, samal ajal, kui naine veedab aega oma sõbrannadega. Selline asjade korraldus võimaldab meil mõlemal olla oma mugavustsoonis ja me oleme õnnelikud. Ja üks asi on abielus sama kindel kui elus on surm ja maksud: õnnelik naine muudab elu õnnelikumaks.