Lugeja Viivika Reintam kirjutab ühiskonnas valitsevast eelarvamusest, justkui poleks loominguline töö õige töö.
Viivika Reintam: mu poeg on kunstnik
/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
4. november 2014, 09:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljuti osalesin seoses oma ametiga motivatsioonipäeval parimatele teenindajatele. Sain osa mõtlemapanevast vestlusest. Nimelt istusin lõunapausi ajal kolme koolitusel osalejaga ühises söögilauas. Üks töökaaslane küsis teiselt, millega tolle lapsed tegelevad. Naine siis rääkis pikalt ja laialt oma esimesest pojast, kes on edukas pintsaklipslane. Seepeale küsis töökaaslane ka teise poja kohta. Vastaja entusiasm kadus, pärast lühikest pausi tuli vastuseks, et ta on kunstnik.
Ka minu kolleeg rääkis mulle hiljuti, et kui tema poeg lõpetas keskkooli, siis ta nuttis ja ütles pojale, et pigem sureb, kui laseb oma pojal maastikuarhitektuuri õppima minna. See ei too sisse, mees aga peab olema perekonna pea ja naist finantsiliselt üleval pidama. Õnneks läks tal korda oma poeg arstiteaduskonda suunata.
Meil valitseb endiselt arvamus, et kunstnikud ja muusikud justkui ei ole õiged tööinimesed, vaid niisama logelejad. See pole ju õige töö. Jah, vabal ajal sa võid nurgas oma kitarri tinistada, aga see ei saa ju olla sinu põhitöö. Olen kuulnud muusikutelt, kuidas pärast kontserti tuleb keegi kuulaja tänama ja siis küsib, mis tööd ta päriselt teeb.
Motivatsioonipäeva koolitaja Romet Nael rääkis loo oma sugulasest, kes vaevu läbis põhikooli ja hiljem täiskasvanute gümnaasiumi. Aastaid hiljem hakkas ta uuesti maalima, mida oli viimati kooli ajal teinud. Tema anne avastati ja ta sai sisse Iiri Kõrgemasse Kunstikooli.
Nael väitis, et praegune õppekava sobib ehk 30 protsendile õpilastest, ülejäänud tunnevad end kõrvale heidetuna või ei avasta enda tugevusi. Koolisüsteem toetab ainult klassi priimuseid, kuigi tegelikult võiks välja tuua erinevate annetega inimesi. Kuid milles loomeinimesed süüdi on, kui neid on õnnistatud selliste annetega? Kas kunstiinimesed peavadki kappi jääma, et olla ühiskonnas võrdselt aktsepteeritud?
Ma unistan päevast, mil meie ühiskond suhtuks võrdse austusega nii muusikusse, kunstnikku kui ka ehitajasse. Et loomeinimesed ei peaks pidevalt õigustama oma eksistentsi ja valikuid. Ilmselt on mõttetu taga ajada inimeste heakskiitu, kuid ometi võiks tublil loomeinimesel ka olla auväärt positsioon ja vääriline palk.