Kristina Traks: millal sa oma last viimati päriselt kuulasid?

Kristina Traks Foto: Toomas Tatar/Postimees

Jah, millal? Ma ei mõtle siin sugugi neid igapäevavestlusi teemal, et kuidas sul koolis läks, kas trenni jõudsid õigeks ajaks või kas lasteaias suppi sõid, vaid sisulisemat jutuajamist elust ja olust.

Selle nädala kurbade sündmuste valguses on ilmselt paljudes peredes sellele teemale mõeldud. Et kas me ka päriselt teame, mis mured meie lastel on.

Hiljuti pidasin südamest-südamesse vestlust oma 5-aastase tütrega. Tal oli selja taga väsitav lasteaianädal, mis päädis kärarikka sünnipäevapeoga. Kui Helena on väsinud, siis tuleb tal nutujoru väga kergesti. Nii ka seekord ja sünnipäeva lõpp läks meie poolt ikka väga lärmakaks.  

Kodus ronis ta mulle sülle ja muudkui nuttis. Ei suutnud kuidagi lõpetada. Tasapisi koorus välja tema suure stressi pärispõhjus – ta rääkis, et lasteaias talle ei meeldi. Ei meeldi, et seal käivad kõik tegevused käsu peale, lärmi on palju ja tema ei saa mängida neid mänge, mida ta just parasjagu tahab. Tal oli suur mure ja ta tahtis mulle seda rääkida. Me rääkisime pikalt lasteaiast ja sellest, miks on seal asjad teistmoodi kui kodus. Ja miks ta ei saa koguaeg kodus olla. Nutt vaibus ja koorem Helena õlgadel kahanes. Varsti läks ta rahulikult ja õnnelikult magama ning sellega teema seekord ka lõppes.

Muidugi on mul kurb kuulda, et mu lapsele lasteaias ei meeldi ja et seal viibimine talle muret valmistab. Samas on mul hea meel, et ta mulle oma murest rääkis. Jagatud mure on ju pool muret.

Kui palju me üldse teame oma laste muredest? Sellest, millised on nende suhted teistega, milliseid hirme nad tunnevad, mis neid kurvaks teeb või mille üle nad uhked on? Siin tuleb mängu läheduse ja usalduse küsimus. Aja leidmise küsimus ka. 

Pean tunnistama, et tihtipeale olen õhtuks nii väsinud, et ei jaksa lastega ette võtta mingit suuremat teemaarendust ja meie suhtlemine ongi stiilis «kuidas sul lasteaias läks». Aga nemad tahaksid aina rääkida ning kui ma lihtsalt neile vastuseks midagi pealiskaudset mühatan, järgneb kohe «emme, sa ju ei kuula mind üldse». Vaevalt, et ma olen ainuke taoline suhtlemisfoobik. Muidugi pole vanema väsimus põhjus, miks ei peaks last ära kuulama. Seni, kuni ta veel tahab oma vanematega rääkida.  

Kuidas teha nii, et nad seda võimalikult kaua tahaksid?

• Tunne siirast huvi lapse tegemiste suhtes, samas ära tegele ristküsitlemisega. Kui ta ikka parasjagu rääkida ei taha, siis pole mõtet lõputult pinnida. Anna ise eeskuju sellega, et kodus tuntakse huvi kõikide pereliikmete tegemiste vastu ja neist ka räägitakse omavahel.
• Küsi avatud küsimusi, millele ei saa vastata vaid ühesõnaliselt «hästi» või «normaalselt».
• Kui laps hakkab sulle midagi rääkima, siis kuula ta lõpuni, enne kui mingi omapoolse hinnanguga vastad.
• Kuula teda päriselt. See ei ole kuulamine, kui sa samal ajal oma nutitelefonis sõbrannaga juttu lobised või tööalast aruannet täidad. Kui sa teda niimoodi «kuulad», saadad talle signaali, et tema mure pole oluline. Miks peaks ta sulle siis järgmine kord tulema midagi rääkima?
• Kohe on parem kui hiljem. Väga võimalik, et laps tuleb sulle oma suurest murest või vägevast saavutusest rääkima äärmiselt ebasobival ajal. Proovi siiski võimalusel leida see aeg, et tema jutt kohe ära kuulata. Fraas «räägime sellest hiljem» võib lapsel võtta tuju teema juurde hiljem tagasi tulla ja väiksematel lastel on väga keeruline aru saada mõistest «hiljem». Seda lihtsalt ei eksisteerigi või siis on tema «hiljem» umbes minuti pärast.
• Kui tõesti pole võimalik asjast kohe rääkida, sõlmi lapsega kokkulepe. Anna talle konkreetne viide, millal jutuajamine toimub. Näiteks: me ei saa praegu arutada sinu viiulitunni asju, kuid teeme seda kohe pärast lõunat. Kui te olete kokkuleppele jõudnud, siis see on püha – oma lubadusi lapsele ei tohi ära unustada. Sest nemad neid ei unusta, küll aga märkavad, kui sina unustad.
• Kuula teda aktiivselt. Peegelda tema juttu tagasi ja küsi suunavaid küsimusi. Samas lase tal alati jutt lõpetada, ära ürita tema eest mõtteid või lauseid lõpetada või oma arvamust peale suruda. Pane tähele ka seda, kuidas laps ühest või teisest asjast räägib – kas ta tundub murelik, ärritatud, kurb, vihane, elevil jne.