Miks mõjuvad pisiasjad mõnikord nii ärritavalt?

A-tüüpi inimesed ärrituvad kergesti, ei salli kaotamist ega oska seda ka seedida. Foto: SCANPIX

Tüütud situatsioonid võivad tuju kiirelt ära nullida. Miks tähtsusetud asjad meid ikkagi nii palju häirivad? Cosmo selgitab lähemalt. 

Mis sind igal hommikul esimesena närvi ajab? Jah, teadmine, et ei saa kauem magada. Tõused vastumeelselt voodist, lähed rulood üles tõmbama ja lööd väikese varba vastu öökappi ära. «Ai!» Sa pole paari minutitki ärkvel olnud, kuid juba on kaks pisiasja sind kergelt endast välja viinud.

Sead sammud köögi poole, valmistad kohvi ja torised, et see liiga kaua jahtub. Avastad, et enne kodust väljumist ootab ees veel umbes tuhat toimetust, aga aega on selgelt liiga vähe. Lippad riidekapi poole ja ohkad tusaselt: «Jälle pole midagi selga panna.» Leiad lõpuks midagi enam-vähem sobivat, lippad vannituppa ja hambapasta tilgub pluusile.

Vaatad kella ja selgub, et pead kohe jooksu pistma. Piilud aknast välja: «Loodetavasti ei hakka vihma sadama.» Võtad lonksu kohvi, mis on selleks ajaks juba külmaks läinud. Kortsutad vihaselt kulmu, haarad käekoti ja jooksed bussi peale, mis on nagu tavaliselt puupüsti täis. Kõik trügivad. Kõik hingavad valjult. Keegi kusagil aevastab. Sa tunned, kuidas iga väiksemgi heli ja liigutus tundub väljakannatamatult ebameeldiv.

Bussist väljudes märkad, et ei kusagilt on taevasse ilmunud kurjakuulutavad vihmapilved – soeng ja meik on juba paari sekundiga rikutud. Ülekäigurajal põleb punane tuli ja sa oled enda peale pahane, et just täna otsustasid vihmavarju koju jätta. Täpselt selle mõtte ajal pritsib mööduv auto sind läbimärjaks.

Sellega pole sinu kannatused veel kaugeltki lõppenud: rohelise tule süttides on (vihmavarjuga) teismeline otsustanud just sinu nina ees hakata oma kohvitopsi pildistama. Sa ei saa temast kuidagi mööda ja urised.

Jõuad lõpuks tööle. Lift on viimasel korrusel ja pead seda ootama jääma. Otsustad minna hoopis trepist ja jooksed kokku inimesega, keda praegu kõige vähem näha tahaksid – oma eksiga. Tunned end vulkaanina, mis kohe-kohe plahvatab. Juba enne kontorisse jõudmist on sind enam kui kümme asja endast välja viinud.

Ärritus tuleb sügavalt sisimast

Kirjanik ja elustiilitreener Kristo Kiviorg usub, et kui meid miski närvi ajab, peab kusagil peituma impulss. «Seda võib tekitada mõni inimene oma isiksusega, kellegi poolt loodud olukord või mõlemad kokku,» ütleb ta ja lisab, et ärrituse teke on eluterve nähtus. «Reageerivad alati meie minevikumustrid ja tänapäeva «minaga» ei ole sel mingit seost. See on justkui vana arvuti kõvaketas, mis oma olemasolust aeg-ajalt märku annab. Meil kõigil on nupud, millele vajutades käivitub reageerimisprotsess,» selgitab ta.

Kas oled tundnud, et pingelise päeva lõpuks tekib tohutu väsimus või hoopis metsik söögiisu? Selgub, et emotsioonidel ja tervisel on otsene seos. «Ligi 90 protendil haigustest on emotsionaalsed põhjused. Iga haigus on tagajärg, mis inimese kehalt peegeldub. Iga emotsioon, nii positiivne kui ka negatiivne, ärritab,» ütleb Kristo.

Tema sõnul mürgitab viha või kadeduse tundmine kellegi teise suunas vaid sind ennast. «See on sama kui juua mürki ja loota, et keegi teine sellest mürgituse saab,» räägib ta. «Negatiivsed mõtted panevad keha pinge alla ning kui me lõdvestuda ei märka, jäämegi haigeks.»

Aita end ise

Kristo sõnul on meil ärritust teadvustades võimalik valida oma käitumisviis. «Reaktsioon tekib sisemisest vastupanust teatud olukorrale. Seega on esimene samm see vastupanu eemaldada, kuna väline maailm ei allu meie kontrollile. See ei tähenda, et peaksid end alla suruma või teistele meele järele olema. Sa lihtsalt valid mittereageerimise. Kui jõuad punkti, mil varasemalt häirivad tegurid sind enam ei mõjuta, oled leidnud piisavalt tarkust, et edasisi samme ise astuda. Sa oled targem, kui arvata oskad,» õpetab ta.

Kuidas aga pingelisel perioodil lõõgastuda? Kristo ütleb, et tema mediteerib, viibib võimalikult palju looduses ja tegeleb iseendaga. Ka soovitusel, et ärritavas olukorras tuleks sügavalt hingata, silmad kinni panna ja kümneni lugeda, on tõepõhi all. «Halvim, mida saab teha, on oma tunnete allasurumine. Neid tuleb kanaliseerida – pahasena võib isegi patja peksta, sest viha liigub kehast välja käte kaudu. Samuti aitab jooga ja jooksmine,» soovitab ta.

Kristo ütleb, et sa ei peaks kartma vajadusel olla ebameeldiv, otsustav ja jõuline. «See ei tähenda ründamist või arusaamade pealesurumist, vaid oma sügavamate soovide väljaütlemist ja piiride paikapanemist. Just seda kutsutaksegi enesearmastuseks.»