Susan Luitsalu: keskenduks ohvri süüdistamise asemel abistamisele?

Susan Luitsalu Foto: Riina Varol

Hiljuti võttis üks naine julguse kokku ja rääkis avalikult ära, et eksmees teda jõhkralt peksis. Nädala alguses ilmus uudis järgmisest kohtu alla minevast avaliku elu tegelasest.

Sotsiaalmeedia kihab – arutatakse, et miks ja kuidas ikkagi. Õnneks pole väga palju jäänud silma vana «head» suhtumist, et küll need naised ikka ise midagi valesti tegid. Suurem osa kommenteerijatest on siiski veendunud, et oma pereliikmele kallale minekuks piisavalt head vabandust lihtsalt ei eksisteeri ja kõik.

Seevastu muud moodi süüdlasteks peetakse ohvreid üsna tihti. Kes arvab, et inimene peaks olema piisavalt tark, et end vägivalduriga mitte siduda, kes kiitleb, et kui temaga juhtuks, koliks küll kohe välja. Ühesõnaga – kõik, kes lähisuhtevägivalla all kannatavad, on ise süüdi, et sellise suhte lõid ja et nad sealt ära ei lähe. Järelikult on pehmod, lollid või kullakaevajad.

Ühest küljest on ju tore, et naiivikuid leidub – järelikult on endiselt palju inimesi, kes pole ei vägivalla ega kurjade inimestega kokku puutunud. Teisest küljest ei julgusta see kuidagi juba niigi hirmunud ohvreid kapist välja tulema ega aita kaasa üldise suure suhtumise kujundamisele, mis peaks ometigi vägivalla suhtes tauniv olema.

Alustame sellest, et rusikatega vehkijaid on ju mitut sorti. Mõni tõesti ei varja oma tõekspidamisi, aga siis on need teised... Korralikud kodanikud – mõni isegi tuntud nägu –, kelle kena pakendi järgi ei aimaks eluski, et seal sees on peidus üks rõve koll. Lisaks on nendel veristel suhetel tihti muinasjutuliselt kaunis algus ning turvalises ja toredas maailmas elanud inimene ei oskagi pidevalt lilledega ringi silkavas printsis halba otsida.

Mis puutub vägivallatseja mahajätmisse, siis selle kohta näpunäiteid anda on sama lihtne kui krõpsupakk kaenlas diivanil aeledes seletada, kuidas võita jalka MM või mida oleks Tanja pidanud teisiti tegema, et Eurovisiooni finaali saada. Muruplatsile sattudes oleks sel targutajal loomulikult juba esimese minutiga võhm väljas ja Eurovisiooni suurel laval läheks kõht kohe lahti juba selle peale, kui lihtsalt «Põdra maja» laulda tuleks. Võib-olla see ohver kardab? Võib-olla on mees lubanud ta ära tappa, kui ta lahkuma peaks? Või nutnud ja anunud ja vandunud, et rohkem ei juhtu? Või siis selle nädala vabandus:  naist saab korduvalt lüüa ka magades, kuigi ise üldse poleks soovinud!

Enamasti on ohvril endal juhtunu pärast ka lihtsalt nii suur häbi, et ta ei tahagi avalikult tunnistada, et on kellegi poksikott. Igaüks, kel on tulnud sõpra või lähedast vägivallajuhtumitega seoses abistada, teab kindlasti, kui raske on kedagi sellisest olukorrast välja saada, rääkimata sellest, et ta omal algatusel suhtest minema astuks. Muidugi on ka erandeid.

Aga mida siis teha? Kui on aega netis kommenteerida, leiab ka aega lugeda. Tallinna naiste kriisikodu lehel annateada.naisteabi.ee on igasuguseid nõuandeid, kuidas ära tunda, aru saada ja võimalusel abistada. Minu arust on küll teema, milles igaüks võiks kodus olla.