Lugeja kirjutab: armulugu äiaga

Foto: SCANPIX

Anonüümsust palunud lugeja kirjutab uskumatu loo sellest, et astus salasuhtesse oma noormehe isaga.  

Minu lugu sai alguse siis, kui ma olin 17-aastane. Mulle hakkas meeldima minu lähedal elav 16-aastane poiss, kelle nimeks jääb siin kirjas Marek. Käisin temaga koos ka ühes koolis, kuid tema oli minust klass tagapool. Ma ei julgenud talle läheneda, sest ta oli minust noorem, kuid juhtus siiski nii, et ka mina jäin talle silma ja tema tegi esimese sammu.

Meist sai kindel paar, mina meeldisin tema perele ja tema minu perele. Loomulikult ei olnud meie suhe seksuaalne, mis tänapäeval on ehk ebatavaline. Kuigi ma ööbisin tema juures. Eks me tegime näo, et jah, me oleme seksinud, kuigi me kumbki polnud selleks tegelikkuses veel valmis. Suhe toimis ideaalselt. Ta oli mu tõeline esimene armastus.

Me olime koos olnud juba pool aastat, ta pere oli mu väga hästi omaks võtnud. Tal oli kaks nooremat venda. Vanemadki olid minu vanematega võrreldes noored. Nii isa kui ema olid tal 36-aastased. Mingil hetkel aga avastasin ma ennast tema isast mõtlemas. Ma otsisin pidevalt ta tähelepanu, temaga kahekesi jäädes oli mul kergelt ebamugav. Ma püüdsin neid mõtteid alla suruda, kuid lõpuks sain ma aru, et ta isegi provotseerib mind oma käitumisega.

Juhtuski see, mida ma olin salamisi vist juba oodanud. Nimelt oli ta kõige väiksemale 5-aastasele vennale vaja lapsehoidjat, sest ema sõitis nädalavahetuseks keskmise pojaga võistlustele, ma pakkusin heameelega ennast. Sel õhtul olid aga Marekil sõpradega plaanid tehtud, seega hoidsin ma ta väikevenda üksi. Ta isa pidi pikalt tööl olema ja jõudma alles hilja õhtu koju. Kui ma olin väikevenna magama pannud, suundusin ise telekat vaatama, sest polnud veel väsinud. Nüüd tagantjärgi mõistan, et ma ootasin isegi oma äia koju.

Lõpuks ta jõudis. Ma pakkusin tallegi süüa, mis olin õhtuks valmistanud. Mäletan väga hästi, et ta ütles mulle selle peale, et armastus käib kõhu kaudu.  Peale söömist tuli temagi televiisorit vaatama. Tavaliselt oli tal selleks kindel tugitool, kus ta istus ja vaatas, kuid siis tuli ta hoopiski diivanile ja istus minu kõrvale. Filmis oli intiimstseen, mille lõppedes tabasin ta pilgu minul. Sellele järgnes kohe küsimus, kas ma olen Marekiga vahekorras olnud. Mäletan hästi, et hakkasin näost hõõguma ja tema hakkas lihtsalt naerma. Siis helises mu telefon, see oli Marek, kes andis teada, et ta veel ei tule, tal läheb aega, aga ta on käitub ilusti ja igatseb mind. Küsis ka, mis mina teen. Ma ei maininud midagi tema isaga koos teleka vaatamise kohta, ju ma tundsin isegi, et asi on imelik.

Kuid seda, millega see lõppes, poleks ma osanud iialgi arvata. Diivanile tagasi minnes tegi ta isa mulle komplimendi mu hea väljanägemise kohta ja rääkis, kuivõrd kade ta on oma poja peale ning ei mõista, kuidas Marek pole veel minuga hullanud. See tabas mind kui välgunool, ma lihtsalt istusin ta kõrvale ja ei öelnud midagi. Siis ta lähenes mulle, haaras mind enda sülle ja suudles mind. Ma ei takistanud teda, vaid läksin lõpuni välja.

Asjad võtsid täiesti teise pöörde, peale seda ööd ei muutunud minu ja Mareki suhtes midagi, kõik oli endiselt sama hästi. Kuid lisaks temaga suhtlemisele tekkis mul tema isaga intiimsuhe. Aasta hiljem lõpetasin ma keskkooli. Ma polnud siiani Marekiga vahekorras olnud, kuigi tema isaga juba tervelt aasta. Uskumatu, et see välja ei tulnud.

Kuigi näis, et kõik justkui toimib, pidin otsustama, kuhu kooli ma lähen - kas meie ligidale Tartusse või tulen ära Tallinnasse. Ma otsustasin allakäigu trepist enam mitte alla minna ja tulin Tallinnasse, kus olen siiani.

Nüüdseks olen ma 25-aastane ja mul on olnud mõningaid suhteid veel, kuid suhe Mareki isaga kestab siiani. Aeg-ajalt käib tema Tallinnas minu juures ning kui mina kodukandis käin, saame alati kokku. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, oleme suutnud seda asja hoida täiesti salajas. Seda kirja ajendas mind kirjutama see, et ma olen tegelikult väsinud. Ma tahan oma kõrvale inimest, kes on pühendunud mulle 100 protsenti.

«Kartulite ja apelsinide» eeskujul pöördusin ka mina nüüd psühholoogi juurde, et leida endas jõud edasi liikuda. Õnneks olen suutnud ma siiski ka kõige selle kõrvalt teha imelist karjääri, muidu ju ei saakski endale psühholoogi abi võimaldada. Loodan, et iga naine siiski austab ennast rohkem ja ei lepi olemast see teine, sest see on hävitav.

Selle kirja autor valis endale auhinnaks Oriflame'i parfüümivee Possess. Kirjuta Sinagi! Loe lähemalt SIIT!