Lugeja lähisuhtevägivallast: kuidas sai armastatud mees mulle nii teha?

Foto: SCANPIX

Saime kirja ühelt noorelt naiselt, kes tahab jagada oma lugu teistega. 

Minu esimene suhe algas 12. klassi lõpusirgel 19-aastaselt, kui hakkasime lähedust jagama ühe klassivennaga. Meil ei tekkinud kohe otseselt suhet, vaid veetsime lihtsalt pea iga õhtu koos. Kogu klass kirjeldas noormeest kui «inimest, kes ei teeks kärbselegi liiga», kaasaarvatud mina ise. Veetsime koos palju aega ning kõik tundus uskumatult tore. 

Minuni olid jõudnud jutud, et noormees olevat olnud vägivaldne oma eelmise tüdruksõbraga, kuid see tundus kõigi jaoks uskumatu ning ma ei võtnud seda tõsiselt. Mingil hetkel tegin sellest noormehega juttu ning ta vastas ausalt, et jah, neil olid olnud mõned tõukamised, kuid ei midagi erilist - tüdruk oli olnud ise ebastabiilne ning tegi asju suuremaks, kui need tegelikult olid. Ma uskusin seda ja kui ta endine neiu minuga ühendust võttis, et mind hoiatada, vastasin ma, et noormees on mulle ausalt rääkinud nende tülidest ning ta ei pea minu pärast muretsema, meil on kõik hästi, noormees on muutunud.

Paari kuu möödudes tekkisid meil aga esimesed sõnelused. Noormees muutus väga armukadedaks, heitis mulle pidevalt ette, et ma olen liiga flirtiv ja avatud, ei käitu kohaselt. Olgu mainitud, et kõik inimesed, kellega ma läbi käisin, olid tunnistajateks, et ainuke mees, kellega ma suhtlesin, oli see sama minu noormees. Tema etteheited hakkasid saatma mind iga päev. Vahel, kui ta end purju jõi, kostusid ka kõikvõimalikud sõimusõnad.

Esimene suurem intsident oli see, kui ma istusin voodil ning ta ütles oma väikese venna ees: «Ma tahaksin sind ära kägistada, lits!». Sellele järgnes terve laviin sõimusõnu, mille peale ma hakkasin nutma ning olin tõsiselt häiritud. Tema sai sellest aga jõudu juurde ning hakkas mind siidriga pritsima, «Säh, sulle lits!». Ma jäin voodisse nutma ning lõpuks teesklesin magamist. Noormees läks välja pidutsema, mainides veel oma väiksele vennale, et mina dramatiseerin asju jälle üle. Füüsilist vägivalda polnud siis veel esinenud, kuid vaimne vägivald oli juba alanud.

Mõni nädal hiljem läksime me koos välja. Taas tekkis tüli armukadeduse tõttu. Jalutasime varahommikul koos noormehe ning minu parima sõbrannaga ja terve tee saatis meid minu ning noormehe vaheline sõnelus. Tüli ei lõppenud ka siis, kui me lõpuks noormehe poole jõudsime. Tema aina sõimas mind ja heitis asju ette, mina muudkui nutsin, mõistmata, kuidas ta saab kõiki neid asju mulle ette heita. Viha aina kasvas ja ta lõi teleka katki, järgmine hetk lõi ta paar laksu minu reiele ning vahepeal peksis ka iseennast näkku ja mujale.

Kui me ei tülitsenud, oli kõik idülliline. Ta hoidis mind hästi ning pakkus õrnust ning häid sõnu. Mõnda aega ei tekkinud rohkem füüsilist kontakti ning ma otsustasin vähem suhelda oma sõprade ja sõbrannadega, vähem väljas käia, et äkki tõesti... äkki ma olen liiga avatud ja helde inimestega. Kogu suve esines meil aga palju suuri tülisid, sest vaimne vägivald oli lahutamatu osa meie igapäevaelust. Sel hetkel ei osanud ma seda aga nii näha. Manipuleerimised ja solvangud saatsid mind iga päev. Kui ma vahel telefonile ei vastanud ja võtsin selle kätte umbes pool tundi hiljem peale kõne, siis lisaks mitmele vastamata kõnele, ootas mind ees ka umbes 20 SMSi, kus mees sõimas mind litsiks ja süüdistas, et ma aelen mingite meestega kuskil, olen südametu ja õel. Alati olin mina süüdi. Olin iga kord südamepõhjani haavatud, nutsin pidevalt ning hoidsin kõike endas, ei suutnud kohe andestada. Sellest aga muutusid tülid veel suuremaks. Ta heitis mulle ette, et ma ise hoian tüli üleval, miks ma ometi ei lähe teda musitama ja kallistama?!

Nii ma siis elasin pideva sõimu all, kuni üks õhtu pidime taas kohtuma. Olin oma sõbranna juures. Noormees oli veidi joonud ning pidi minuga kokku saama. Kuna ta muutis pidevalt kokkusaamisaega ja -kohta, palusin tal tulla mu sõbranna maja ette. Oli sügis, väga jahe ning vihmane. Teadsin, et õhtu ei tule kuigi roosiline. Kui noormees lõpuks sõbranna maja ette jõudis ja uksekella helistas, võttis sõbranna vastu ja ütles, et ma lähen kohe alla. Sõbranna vanematel olid sel hetkel külalised ning minu noormees kuulis meeste juduvada. Noormees küttis end sellest üles: «Ahah! Te olete seal mingite meestega jah!». Ta oli kindel selles, et ma olin petnud teda sõbranna juures meestega nind nüüd salatsesin. Taas algasid solvangud.

Kuna ma muutun ka ise väga emotsionaalseks ega hoia mõtteid keele taga, hakkasin omalt poolt vastu rääkima kurjemal toonil, et kuidas ta saab nii mõelda. Noormees vihastus selle peale veel rohkem ning võttis järsku mu kaelast kinni ja hakkas kägistama, samal ajal mulle silma sisse vaadates ning lausudes milline vastik libu ma olen. Ma püüdsin vastu hakata, kuid tulutult. Ta tõmbas mu mütsi peast, viskas selle eemale ning lükkas mind asfaldile pikali ja hakkas mind jalaga taguma. Ma nutsin ja karjusin, kuid kedagi ei olnud läheduses, oli hilja ja pime. Lõpuks ta jooksis minema, karjudes veel solvanguid ja sõimu. Ma olin šokeeritud, nutsin ja värisesin. Läksin parima sõbranna juurde, kes seal lähedal elas ning umbes poole tunni pärast hakkasid sõnumid tulema, et ma ise olen selles süüdi, et ma nii valelik olen ja kas me võiksime äkki ära leppida. Kui ma nendele ei reageerinud, sain uusi sõnumeid, et ma ise olen süüdi, et seda tüli nüüd edasi ajan, võiksin tema juurde minna ja ilusti ära leppida..

Võtsin sel hetkel enda jaoks kindla otsuse vastu, et nüüd on kõik. Rohkem ei tee ma temaga enam tegemist. Psüühiliselt olin täiesti läbi. Kuidas saab armastatud mees mulle nii teha? Kuidas ta saab arvata, et ma olen võimeline teda kogu aeg petma ja kõike muud halba tegema? Ma tõesti ei näe siiani, et ma oleksin talle selle kõige arvamiseks põhjust andnud. Mu peas olid kõige mustemad mõtted ning mingil hetkel olin sunnitud käima psühholoogi juures. Ma ei tundnud seal otsest abi saavat, kuid ma arvasin, et olin juba sellest vaimsest vägivallast ja selle kulminatsioonist natuke välja tulemas.

Noormees saatis mulle selle aja jooksul vahepeal ikka sõnumeid ja e-kirju ning helistas. Minus hakkas tärkama uus mõte - võib-olla nüüd on kõik muutunud? Lõpuks ma võtsin vastu otsuse, et me hakkame taas kohtuma ning «nüüd ma olen küll juba nii palju tugevam, et kohe kui ohumärki näen, siis lahkun!». Kõik minu lähedased inimesed, kes olid selle suhte kulgu pealt näinud, vangutasid päid, kuid lõpuks suutsin ma ka neid veenda, et tegelikult on ju hea uuesti proovida.

Algus oli, nagu ikka, suurepärane. Ta oli nii armastav ja hooliv ning mina, püüdes vältida varem jutunut, pühendusin ainult temale. Ma ei käinud enam väljas, vaid olingi ainult tööl ja hiljem temaga. Kogu idüll kestis vaid kuu-poolteist. Taas hakkas mind saatma igapäevane sõim, nii koledate sõnadega mida ma isegi ei oleks osanud mõelda, pidev manipuleerimine, «naljaga kägistamised». Peale igat kinnihoidmist või kägistamist lubasin endale, et nüüd on kõik. Kuid ma olin ikka seal. Kord läks asi nii hulluks, et ma põgenesin toast ja kutsusin endale sõbranna järgi. Kuid ikka leidsin end järgmine hetk tema kõrvalt. Selline trall kestis kaua. Vahepeal tundsin, et vajan mõtlemisaega ja pikemat pausi. Kui ma seda noormehele mainisin, sain ma muidugi uue sõimu osaliseks. 

Kord pärast väikest pausi leppisime kokku, et teeme ühe romantilise õhtu. Läksime hotelli, kus tekkis esimene sõnelus taas põhjendamatu armukadeduse tõttu. Mina hakkasin nutma ning tüli intensiivistudes ka kõrgendatud häälega rääkima. Me seisime püsti ja karjusime teineteise peale kuni üks hetk ta lõi mind, lükkas mu pikali maha, langes ise mu peale ja hoidis mind maas. Sõimas mind inetute sõnadega ning heitis ette, et miks ma kogu aeg nutan ja tema etteheidetele nii reageerin - mina ise olen süüdi, et sellised asjad minuga juhtuvad. Olin taas šokis. Ta muutus üha vihasemaks, et ma temaga rohkem romantiliselt aega koos ei tahtnud veeta. Ma korrutasin, et soovin siit lahkuda, kuni ta tuli uuesti mu juurde, haaras peast kinni ning hakkas seda vastu seina taguma, karjudes samal ajal, et ma olen tänamatu ja isekas. 

Ma ei suutnud teha muud kui nutta. Sain aru, et õuduste öö on alanud. Korra panin end vannituppa luku taha ja mõtlesin helistada politseile, kuid kartsin, et politsei ei reageeri piisavalt kiiresti ja minuga läheb veel kurvemalt. Läksin tagasi tuppa, nutsin, tema oli voodis. Ühel hetkel hakkasin riideid selga panema ja ütlesin, et ma lahkun, ma ei suuda enam olla siin. Selle peale jooksis ta mulle otsa, hakkas juustest tirima, rusikate ning põlvega mind pähe ja kõhtu peksma, väänas mu käsi. Kui ma olin piisavalt kaua karjunud ta all, lõpetas ta. Mu näpud olid ära väänatud, paremas kõrvas oli meeletu valu. Ma teadsin, et mul pole siit enne hommikut väljapääsu. 

Nutsin kogu öö ja tema ainult sõimas mind ning väitis, et ma ise olen süüdi kõiges. Ka varahommikul ei olnud veel õudus läbi. Ta soovis minuga seksida, kuid mina keeldusin. Siiski sain aru, et kui ma hakkan vastu, lõppeb see kõik veel kurvemalt, nii et ma lihtsalt lamasin seal, kuni tema rahuldatud sai. Mõne tunni möödudes, kui ta oli tualetis, korjasin oma asjad kokku ja tahtsin kiirelt lahkuda. Noormees jõudis aga enne välja nind haaras minust kinni. Lõi mind rusikaga kõhtu ja ütles: «Eks sa mine siis, lits!». Ma jooksin...

Ma muudkui nutsin ega suutnud uskunud, mis just juhtus. Nagu õudusunenägu. Ma istusin kodus, olin arvutis, nutsin, vaatasin politsei ja naisteabi lehekülgi. Ma ei pöördunud kummagi poole. Ma ei usaldanud politseid. Nii palju on räägitud, et nad ei tee midagi.

Peale seda juhtumit sain ma pea pool aastat sõnumeid ja meile, kuidas mina olen kõiges süüdi, kuidas minu pärast see suhe läbi sai, ega ma ei armastanudki teda. Hakkasid saabuma ka pidevad enesetapuähvardused. Ta ei ähvardanud kunagi mind tappa, ta ähvardas ennast tappa. Ta rääkis sellest kõigest nii, nagu mina oleksin süüdi, kui temaga peaks midagi juhtuma. Ma olin lõpuks sunnitud oma numbrit vahetama. Nüüdseks saab sellest kuu aja pärast aasta - Facebooki ja Gmaili tekivad aina uued kontod erinevate nimedega, mis kirjutavad mulle, et me võiksime kohtuda ja vanad asjad selgeks rääkida, kuidas ma ikka veel pole temaga valmis kohtuma, miks ma minevikust kinni hoian jne.

Praegu kahetsen, et ma politseisse ei läinud. Mul olid silmnähtavad verevalumid ja tõendid. Ma ei arva, et temaga midagi kohe ette oleks võetud, aga võib-olla, kui tema pärast pöördudakse ka hiljem politseisse, siis lõpuks võetakse midagi ette. Loomulikult võiksin öelda ka seda, et kahetsen, et tema juurde tagasi läksin, kuid see on hoopis keerulisem teema - sellised mehed on suurepärased manipuleerijad ja see, kuidas nad naisi oma kontrolli all hoiavad, on kirjeldamatu.

See suhe on siiani hinge väga suured armid jätnud. Mul on hea meel, et see teema on hetkel väga aktuaalseks muutunud, samas on see ka väga delikaatne teema ja ma arvan, et sellega peab väga ettevaatlikult ümber käima.

Kõigile inimestele, mitte ainult vägivallaohvritele, soovitan siiralt Lundy Bancrofti raamatut «Miks ta seda teeb?». See seletab hästi lahti kõik käitumis- ja mõttemallid. Kui seda loeksid ka inimesed, kes pole lähisuhtevägivallaga kokku puutunud, väldiksime kommentaare stiilis «No see naine ju täitsa loll, mis ta selle mehe juurde jälle ronib?» või «Mina lahkuksin KOHE sellisest suhtest!». See kõik pole nii lihtne.