Petrone lisab, et on märganud, et vanemal põlvkonnal on raske mõista, mismoodi saab lapsi «küla peale anda», ja meenutab vanasõna, et lapse sirgumiseks on vaja tervet küla.
«Algul üritas mu lapse sõbranna vanaema võidelda «suguvõsa puhkus pluss lapselapse sõbranna» idee vastu, aga lahutamatuks muutunud tüdrukud hoidsid nii kõvasti käest kinni, et midagi polnud parata, vanaema pidi alla andma.
Samasugust vastumeelsust või vähemasti ettevaatlikkust olen kohanud oma mehe vanemate juures. «Kas need on ikka usaldusväärsed inimesed, kellega te lapse saatsite?» pärib meie lapse vanaema ärevalt, kui rannapuhkusest kuuleb. Ja mu mees tunnistab, et tema omal ajal küll mitte kunagi ühegi sõbra juurde ööseks jääda ei saanud,» kirjutab Petrone.
«Uskumatu! Kuidas te küll niimoodi elada saite?» küsib sellise meenutuse peale uue põlvkonna esindaja, kümneaastane Marta Petrone.
Tema ema lisab: «Minu jaoks on oluline, et mu laps elaks need paar päeva või üleöö või kasvõi nädala peres, kes minuga sarnaselt ei sukeldu liiga palju ekraanide maailma ja sööks tervislikku toitu. Niisama lihtne see ongi.»
Petrone tunnistab, et soovib kaudselt kontrollida keskkonda, milles tema laps viibib. Inimesi ja elustiile on ju mitmesuguseid. «Mina eelistan – loodan, et kedagi solvamata – pigem telekata sõbraperet kui suure telekaekraaniga sugulaste majapidamist,» selgitab Petrone.
Ta kinnitab, et annab endale aru, et teise pere last enda juurde võttes võtab ta lapse eest vastutuse. «Nende sõbraperedega on meil rahaasjad ammu natuke sassis,» tunnistab Petrone ja möönab, et on võimatu välja arvestada, kes kellele võlgu on. «On lihtsalt üks suur oluline vastutus: lasta neil inimhingedel heas keskkonnas kasvada, neid selles aidata. Vahet pole, kas see on su bioloogiline laps või nii-öelda võõras. Neis uutes võrgustikes ja sotsiaalsetes olukordades õpivad kõik midagi juurde – mitte ainult lapsed, vaid ka vanemad.»