/nginx/o/2013/08/02/1937388t1h075c.jpg)
Tuleb välja, et Euroopas annavad prantslannad oma lastele kõige vähem rinda. Kohalikud imetamise eest võitlejad süüdistavad selles feminismi.
Üllatav põhjus, miks prantslannad ei taha imetada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Prantsusmaa rahvatervise instituudi värske raporti järgi saab seal rinnapiima vähem kui veerand 6-kuustest beebidest. Hollandis saab selles vanuses rinnapiima 33 protsenti beebidest ja Rootsis 82 protsenti, vahendab thelocal.fr.
OECD andmetel saab Norras, Taanis ja Rootsis oma ema rinnapiima maitsta (kas või ainult ühe korra) umbes 95 protsenti lastest, Ameerika Ühendriikides ja Ühendkuningriikides aga 75 protsenti beebidest.
Prantsusmaa pole ainus Euroopa riik, kus lapsed saavad väga vähe rinda, kuid paraku eelistavad just seal emad oma lapsi rinnaga toita nii vähe kui võimalik. Kuigi imetada soovitatakse vähemalt lapse 6-kuuseks saamiseni, jätab umbkaudu pool emadest sellega hüvasti juba enne, kui laps saab kolmenädalaseks.
Imetamist toetav organisatsioon «Leche League France» selgitas, et prantslannade põlgus imetamise suhtes on ajalooline ja seotud feminismiga. «Prantsuse ühiskonnas on oluline liikumine, mille sõnul on imetamine samavääne orjuse ja ärakasutamisega. Nii on rinnapiima propageerimine naiste õiguste vastu,» sõnas Leche League’i eestkõneleja Claude-Suzanne Didierjean-Jouveau, kelle selgitusel loobuvad naised rinnaga toitmisest, et emadus ei muutuks orjuseks.
Didierjean-Jouveau sõnul ulatuvad probleemi juured 17. sajandisse, mil jõukamates peredes toitsid lapsi ammed. See andis võimaluse emadele imetamisest loobuda, kuid ühtlasi loobuti ka lastega tegelemisest. Selle tagajärjel tõusis oluliselt imikute suremus. 19. sajandil hakati pakkuma beebidele pastöriseeritud lehmapiima, mis omakorda suurendas vastumeelsust imetamise suhtes. «Inimesed hakkasid imetamist seostama imikute surmadega, aga pudeliga toitmist seostati terve lapsega,» rääkis Didierjean-Jouveau.
Alles 21. sajandil hakkas Prantsuse valitsus rinnapiimaga toitmist propageerima. Varem ei peetud seda rahvatervise probleemiks, pigem oli see isikliku valiku küsimus. «See hakkas muutuma 2000. aastal seoses väikelaste rasvumisega,» sõnas Didierjean-Jouveau. «Valitsus hakkas otsima lahendusi, kuidas epideemiaga tegeleda.»
Praegu annab kohe pärast sünnitust lapsele rinda umbes 70 protsenti prantslannadest, 1995. aastal tegi seda kõigest 45 protsenti sealsetest naistest. Kahjuks otsustab suur hulk värsketest emadest siiski paari nädala või kuu möödudes imetamisest loobuda.
Miks siis nii? Üheks põhjuseks võib olla vaid 16 nädalat kestev tasuline sünnituspuhkus, mille tõttu lähevad prantslannad tagasi tööle juba 10-13 nädalat pärast lapse sündi.
Lastearst Catherine Salinier Bagatelle’i sünnitushaiglast tõi ühe põhjusena välja ka selle, et prantslannad on väga töökad, kuid olulisem põhjus imetamise vältimise taga seisneb feminismis. Nimelt olevat imetamine prantslannadele alandav. Lisaks on Salinieri selgitusel raske olukorda muuta, kui sünnituspuhkus on nii lühike ja puudub korralik imetamisnõustamise teenus. Ämmaemandaid ja arste pole sel teemal piisavalt koolitatud, kuid naised ei saa abi ka oma emadelt, sest nemadki ei toitnud oma lapsi rinnaga. Seevastu tõttavad värsketele emadele agarasti «appi» rinnapiimaasendajate müüjad, kelle töö tulemusena paljud naised loobuvadki imetamisest.