Kristina Traks: koosolek kõndides – aga miks mitte?

Foto: SCANPIX

Mõni aeg tagasi istusin koosolekul, mis ei lõppenud ega lõppenud. Juba pool tundi pärast ürituse algust oli näha, et osalejatelt häid mõtteid seekord ei tule ja õhkkonda võis iseloomustada sõnaga «kinnijooksnud». Poolteist tundi peale starti mindi laiali poolpiduse lahendusega, millega keegi eriti rahul polnud.

Selliseid koosolekuid peetakse ettevõtetes ja asutustes iga päev tuhandeid. Kui palju raisatud töötunde, valutavaks istutud selgasid ja mõttetult kulunud eurosid. Miks ei võiks osa neist koosolekutest teha kõndides? Ka Apple kuulus juht Steve Jobs on öelnud, et tema parimad mõtted ja kokkulepped sündisid just ringi kõndides.

Ajakirjanikuna on minulgi palju laua taga istumist. Intervjuu toimub ju ikka tüüpiliselt nii, et kaks inimest istuvad vastakuti laua taga, räägivad ja diktofon salvestab. Aga miks ei võiks see kõik toimuda kõndides? Vabalt võib ja olen seda ka proovinud. Kusjuures ma ei pea siin silmas mikrofoniga näiteks Tallinna linnapea tagaajamist, vaid just pikemaid intervjuusid. Näiteks jalutasime kord ühe loo kangelasega mitu tundi Kadrioru pargis ja tulemuseks oli see, et sai palju liigutud, keegi ei istunud keha kangeks, jutt jooksis vabalt, tuju oli mõnus ning lugu sündis hea. Ehk et tasub mõelda – võib-olla mitte kutsuda äripartnerit kohvikusse laua taha istuma, vaid minna ja teha koos hoopis üks jalutuskäik-koosolek-ajurünnak.

On teaduslikult tõestatud, et kõndides läheb tuju paremaks, stress väheneb ning loovus suureneb. Stanfordi ülikooli teadlased tegid üliõpilastega katseid ning tuvastasid, et nende võimekus lahendada loovalt ülesandeid (leida mõnele tavalisele esemele uusi ja enneolematuid kasutusfunktsioone) suurenes pärast kõndimist koguni 60 protsenti. Kusjuures selgus, et oluline oli just kõndimine, mitte see, millises keskkonnas seda tehakse.

Kuidas siis kõndimine meie aju mõjutab? Asi on seotud keemiaga. Kõndides hakkab süda kiiremini tööle, pumbates enam verd. Lihastesse ja ka ajju jõuab nii rohkem hapnikku. Just seetõttu paraneb mälu ja tähelepanuvõime. Oma osa on ka mehhaanikal. Rütmiline liikumine kõndides on sünkroonis meie hingamisega, südamerütmiga ja saadab ajukoorenigi mehhaanilist võnkumist, mida me aistime kui heaolutunnet. Piisab ainult kümneist minutist käimisest ja pea on läinud oluliselt klaarimaks. Jalad liiguvad, mõte töötab.

Kogen seda tunnet pidevalt, sest suurem osa minu lugusid pole sündinud mitte arvuti taga kirjutada punnitades, vaid just nimelt kõndides. Kui lugu ei taha kohe üldse alata, tuleb minna välja kõndima. See on fakt. Peaaegu alati naasen looga, mis on nüüd vaja vaid kirja panna. Ka minu esimene toimetaja ütles ikka: kui sul ühtegi ideed peas ei ole, siis ära istu siin arvuti taga, vaid mind kõnni väljas. Ma usun, et kõndimise sellist toimet on kogenud väga paljud (peaga töötavad) inimesed.

Sellepärast panebki mind imestama, et on juhte, kes vaatavad viltu, kui nende töötajad keset tööpäeva tahaks minna kontorist välja ja teha mõtete selitamiseks kõnniringi ümber kvartali. Tegelikult peaks hoopis õhutama inimesi seda tegema, sest tagasi tulevad nad loovamalt, stressivabamalt ning väga tõenäoline, et ka hea probleemilahendusega. Proovige! 

Veel mõtteid kõndimisest:

• Teaduslikult on tõestatud, et kiire kõndimise mõju tervisele on sama, mis jooksmisel. Alaneb vererõhk, kolesterooli- ja veresuhkrutase.
• Kõndimine pole mitte ainult ajutööks väga hea, vaid ka kõige odavam tervisespordiala. Selleks pole vaja astuda spordiklubi liikmeks ega sõita autoga 10 kilomeetrit eemale terviseraja juurde. Vaja pole muud kui mugavaid jalanõusid ja uksest välja astuda.
• Kõndimine sobib kõigile inimestele. Ole sa noor või vana, kasulik on see kindlasti. Tõsi, kui enne pole ennast eriti liigutanud või tervis on kehv, soovitatakse enne regulaarse tervisekäimisega alustamist nõu pidada arstiga, kes aitaks valida õige koormuse.
• Mida rohkem kõndida, seda parem. Üks eluaeg liikumist uurinud arst ütles mulle kord, et iga asutud samm on elu pikendava toimega. Ta ise oli seda nõuannet järginud terve elu ning 70-aastaselt sellises vormis, et poole nooremalgi inimesel oli raske temaga sammu pidada.
• Sellesama arsti soovitus oli ka, et kõnni igal võimalusel. Näiteks ära istu bussi oodates pingil, vaid tõuse ja kõnni kasvõi ümber bussipeatuse.
• Kõndimine on üsna ohutu. Jooksjatel tuleb vigastusi sagedamini ette kui käijatel. Põhiline vigastuste ennetaja on õigete jalanõude valimine ja enne treeningut soojenduse tegemine.