/nginx/o/2010/08/03/412976t1h2d62.jpg)
Järjest enam ostetakse poodides ihu pesemiseks dušigeele, sest need tunduvad olevat mugavamad, ja lõhnavamad. Miks peakski siin üldse mõtlema keskkonnale, on lihtne küsida, kirjutab bioneer.ee. Kuid küsime siiski, kumb on keha pesemiseks keskkonnasõbralikum - kas dušigeel või seep?
Dušigeelid on saanud rahva lemmikuks alles viimastel aastakümnetel. Enne peeti au sees erinevaid seepe. Viimastel aastatel on ka mehed üha usinamalt asunud oma keha dušigeelidega pesema.
Siin mängib oma rolli kindlasti meestele suunatud reklaamide hulk, aga ka see, et alguses ei nähtud mehi dušigeelide sihtgrupina.
Kui võtta vaatluse alla seep kui toode ja dušigeel kui toode, jääb esimesena silma pakend. Enamasti on seebid pakendatud paberisse ja dušigeel plastist pudelisse, mis loob esimese suure erinevuse.
Olgem ausad, seepe mahub ühe transpordialuse peale rohkem kui dušigeele. Dušigeele on nende pudeli kuju eripärade tõttu ka keerulisem transportimise jaoks turvaliselt pakendada. Seega dušigeelid kulutavad juba enne poodi jõudmist rohkem transpordikilomeetreid ja pakendeid.
Kui toode otsa saab, siis tühi plastpudel võtab ka konteineris ja prügimäel palju rohkem ruumi. Kui veab, siis jõuavad mõlemad pakendid taaskasutusse, aga alati ei pruugi nii minna. Seetõttu on oluline pakendi suurust tähele panna.
Vastuargumendina tuuakse tihtipeale välja kahte seebi väidetavat puudust – seep muutub vannitoas pehmeks ja kulub seetõttu ruttu, ning dušigeel tundub paljudele hügieenilisem, sest selle toote sisuga puutub korraga kokku vaid üks kasutaja.
Seebi pehmeks muutumise vastu aitab seebi kuivatamine kasutuskordade vahel. Tasub jälgida, et seep ei jääks niiskele alusele seisma. Hästi aitavad kuivatusrestiga seebialused. Eriti oluline on kuivatada käsitööseepe, sest need on tavaliselt pehmemad.
Kui loputate teiste kasutatud seebi enne enda ihu pesemist üle või kasutate eraldi seepi, siis puudub ka oht pisikute saamiseks.
Tasub jälgida!
Pole vahet, millist kosmeetikavahendit te eelistate, alati tasub hoiduda järgmistest kosmeetikas laialt kasutatud ühenditest. Nii olete ka keskkonna- ning tervisesõbralikum.
Triklosaan (5-kloro-2- (2,4-diklrofenoüksü)-fenool, triklosaan) on väga tõhus antibakteriaalne ja -mikroobne ühend, mida inimesed üsna hästi taluvad. Ühendi toimespekter hõlmab nii gram-positiivseid kui gram-negatiivseid mikroorganisme.
Kergemad kõrvalmõjud väljenduvad allergia ja nahaärrituse kujul. Viimastest hoopis rohkem tuleb aga karta triklosaani kantserogeenseid ehk vähki soodustavaid omadusi ja tema võimet ajapikku kuhjuda organismidesse.
Lisaks eespool nimetatule soodustab triklosaani kasutamine nn superbakterite teket. Kui triklosaani sisaldav pesuvesi satub loodusesse, siis ladestub nimetatud aine ka teistesse elusorganismidesse ja see ei ole mitte väike probleem.
Parabeenid (butüül-/metüül-/etüül-/propüül-/isobutüülparaben) on kasutusel šampoonides, seepides, dušigeelides ja kreemides säilitusainena. Avastatud on ühendi nõrk vastumõju paljunemisvõimele ja soodustav mõju vähi tekkele. Igapäevasest kasutamisest tulenevat mõju pole uuritud.
PG (propüleenglükool, propaan-1,2-diool) on kasutusel kosmeetikas niisutajana. Seostatakse nahaallergia, depressiooni, kesknärvisüsteemi häiretega.
BHT (butüülhüdroksütolueen ehk E321) on kasutusel säilitus- ja lisaainena nii kosmeetikas kui ka toidus (õlid, salatikastmed, piima- ja koorepulbrid, kartulikrõpsud ning maiustused). BHT on keskkonnaohtlik ja sissesöömisel mürgine. Tekitab astmat, allergilist nohu, ekseeme ja allergiat.
Loomkatsetes tekitab kopsuväärarenguid, maksarakkude liigkasvu ja kasvajaid. Kiirendab maksas ainevahetust. Laguneb aeglaselt ning akumuleerub kehas. Seostatakse ka käitumisprobleemidega ning kesknärvisüsteemi häiretega, ei ole lubatud kasutada lastetoitudes.