/nginx/o/2014/10/01/3393197t1h69c2.jpg)
Naine24 lugeja kirjutab lugejamängu raames riietustest, mida tema kunagi ei kannaks.
Lugeja kirjutab: milles seisneb onesie võlu?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Asju, mida ma selga ei paneks, on läbi aegade olnud küll ja küll, õnneks on enamus neist trendidest ka kiirelt unustuste hõlma vajunud (mis veel pole, loodetavasti teevad seda tulevikus). Jah, igal inimesel on õigus riietuda nii nagu tema tahab ja seda õigust ei saa keegi temalt ära võtta - küll aga võiks enne järjekordse moeröögatuse selga tõmbamist vaadata korraks kriitilise pilguga peeglisse ja mõelda: «Kui ma iseendale tänaval selles riietuses vastu tuleks, kas ma püüaks pilku heas või halvas mõttes?»
Kõik riided ei saagi kõigile sobida, aga igale Ugg-saapale, retuusipaarile, nabapluusile ja killerkontsale leidub tavaliselt keegi, kellele antud ese sobib kui valatult. Võib-olla on see üks kümnest inimeset, võibolla koguni üks sajast, aga kusagil on ta olemas.
On aga üks asi, mille puhul mul pole õnnestunud leida ainsamatki inimest, keda see ese kaunistaks. Jutt on onesie-nimelisest «monodressist», esemest, mis ühendab dressi mugavuse, pidžaama pehmuse ja laste siputuspükste võluva välimuse. See fantastiline riidetükk muudab iga inimese, olenemata soost või vanusest, ülemõõdulise imiku sarnaseks ja sobib ühtviisi halvasti nii tossude, ketside kui ka plätudega (muid variante ma ei julge isegi ette kujutada, kuigi Ugg-saabastega kombineeritud variant oli ka vist üsna popp).
Ma ei vaidle vastu, see täiskasvanute kombinesoon on küll soe ja pehme - ideaalne vihmasel päeval teleka ees vedelemiseks, aga miks peaks keegi sellega tänavale minema? Eestis see trend siiski nii hullusti massidesse ei läinud ja taandus ruttu, samas kui Suurbritannias oli mul 2013. aasta kevadel au näha neiut, kes oli selle müstilise asjaga tulnud ühte väiksemasse äärelinna klubisse õhtut veetma. Huvitav valik, arvestades, et ülejäänud kohalviibivad näitsikud keerutasid tagumikku sellistes ülinappides tuubkleitides, nagu siingi klubides palju kohtab.
Kui nüüd keegi tõstab kisa, et no miks ta siis ei võinud olla, ju ta tahtis MUGAVALT aega veeta, küsiks ma vastu, kas ikka tõesti? Mille poolest on antud riideese mugavam kui tavalised dressid, mis on lisaks ka välimuselt pisutki eetilisemad? Naisterahvana ei pea ma sugugi mugavaks mõtet sellest, et iga tualetiskäik nõuab eelnevalt pooleldi lahti riietumist- onesie puhul on ju püksid ja «pusa» omavahel ühendatud ja selleks, et saada maha püksid, tuleb kõigepealt eemaldada ülemine pool riietusest. Kallid lugejad-kommentaatorid ja muidu teadjad inimesed, palun selgitage - kellele ja milleks on siiski mõeldud onesie?