Kõik Eestimaa elanikud ja ka meie külalised saavad nautida meie korralembuse vilju – toimiv riigikorraldus, puhas elukeskkond ja üldine turvatunne on vaid paar olulisemat. Samas on mõnel meie institutsioonil korra loomisel selline tuhin sees, et ei soovitagi märgata, kuidas uued reeglid ja seadused laotakse juba kõikuma löönud korra torni otsa. Aga kord juba üles ehitatut on raske teadlikult lammutama hakata, see on sama valus nagu lüüa oma last – mitte kuidagi käsi ei tõuse.
Ka eraelus hoiame kinni harjunud eluviisist, käitumismustritest ja toimimistavadest. Tunnistamata endale, et selline elukorraldus ei teeni juba ammu meie ega lähedaste huve. Lahendust otsitakse siis ikka kas juba olemasolevale sanitaarremonti tehes või lihtsalt oodatakse leplikult, et äkki jookseb elu ise rööbastelt maha.
Naljaga pooleks öeldakse, et parem õudne lõpp kui lõputa õudus. Nõus. Vahel on tõesti vaja teadlikult lammutada vana ja külvata kaost. Ainult sel juhul saame ka nautida seda ilusat hetke, kui kaosest sünnib midagi täiesti uut, värsket ja seninägematut. Samas on hirm kaotada muutuste keerises seda, mis on sulle kallis, nii suur, et teeb jõuetuks. Pole ju kunagi kindlust, millised killukesed vanast sulle teisel pool täiuslikku tormi alles jäävad. Loodan, et ühel päeval omandan selle peene kunsti, kuidas ühe käega toita korda ja teisega kaost. Seni aga pean leppima, et kui kord minu elus juured alla võtab, vohama hakkab ja kogu hingamisruumi täis kasvatab, pean appi kutsuma hirmsa ja kauni kaose.