K, 27.09.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Margit Härma: kaunis kaos

Facebook
Comments
Margit Härma
Margit Härma Foto: Tairo Lutter / SL Õhtuleht

Sügisel on tibude lugemise aeg ja kuni jõulupühadeni koostavad paljud endast lugupidavad asutused ja meediaväljaanded kõikvõimalikke edetabeleid ja esikümneid. Paremusjärjekorda pannakse ettevõtted ja inimesed, objektid ja nähtused. Kriteeriumid ulatuvad asjalikest naeruväärseteni ja metoodikad teaduslikest kuni varjamatult subjektiivsete arvamusteni. Aga kui neid sellise kange hoo ja laia haardega koostatakse, ju see siis rahvast huvitab.

See on naljakas, kuidas inimesi erutab triviaalne info, kui see on varustatud hinde või järjekorranumbriga. Keda huvitab ebapopulaarne muusika?! Aga tee edetabel Youtube’i kümnest kõige vihatumast loost ja klikid tulevad. Kokkuvõte «Õnne 13» vanadest osadest – igav. Aga reklaami välja 20 kõige naljakamat stseeni samast sarjast, ja juba hakkab telekapult peos sügelema.

Ma saan aru, et osa edetabeleid on praktilised. Spordi- ja töösaavutusi on lausa vaja hinnata võrdluses teiste tegijatega, aga miks huvitab inimesi nii väga see, millisel Eesti staaril on kolmandana kõige pikemad jalad või millisel poliitikul viiendana rohkem võlgu? Lihtsalt uudishimu? Vajadus ennast võrrelda? Soov teada, kus on igaühe koht universaalses «nokkimise järjekorras»?  Selle poolest ei erine me kuidagi makaakidest või kanadest – ka nende karjas on kindel kord, igaühel oma koht edetabelis.

Kõik vajavad korda, sest selle puudumine võtab palju energiat ja viib tähelepanu kõrvale olulisematelt asjadelt nagu ellujäämine, soojätkamine ja elu edendamine. Eestlased armastavad korda eriti hellalt ja pühendunult. Ega siin olles seda nii märkagi, aga teiste maailmakodanikega eestlastest rääkides on peale «töökuse» just «korraarmastus» see sõna, millega meid kiidetakse. Üks pikalt eestlaste armastatud turismisihtkohas töötanud kohalik giid rääkis, kuidas ta jumaldas eestlaste rühmi. Need olevat talle nagu pühapäev. Kõik kogunesid õigel ajal, liikusid kuulekalt terve päeva marsruudist kõrvale kaldumata, ei nurisenud toitlustuse üle ega küsinud ebasobival ajal pissile.

Kõik Eestimaa elanikud ja ka meie külalised saavad nautida meie korralembuse vilju – toimiv riigikorraldus, puhas elukeskkond ja üldine turvatunne on vaid paar olulisemat. Samas on mõnel meie institutsioonil korra loomisel selline tuhin sees, et ei soovitagi märgata, kuidas uued reeglid ja seadused laotakse juba kõikuma löönud korra torni otsa. Aga kord juba üles ehitatut on raske teadlikult lammutama hakata, see on sama valus nagu lüüa oma last – mitte kuidagi käsi ei tõuse.

Ka eraelus hoiame kinni harjunud eluviisist, käitumismustritest ja toimimistavadest. Tunnistamata endale, et selline elukorraldus ei teeni juba ammu meie ega lähedaste huve. Lahendust otsitakse siis ikka kas juba olemasolevale sanitaarremonti tehes või lihtsalt oodatakse leplikult, et äkki jookseb elu ise rööbastelt maha.

Naljaga pooleks öeldakse, et parem õudne lõpp kui lõputa õudus. Nõus. Vahel on tõesti vaja teadlikult lammutada vana ja külvata kaost. Ainult sel juhul saame ka nautida seda ilusat hetke, kui kaosest sünnib midagi täiesti uut, värsket ja seninägematut. Samas on hirm kaotada muutuste keerises seda, mis on sulle kallis, nii suur, et teeb jõuetuks. Pole ju kunagi kindlust, millised killukesed vanast sulle teisel pool täiuslikku tormi alles jäävad. Loodan, et ühel päeval omandan selle peene kunsti, kuidas ühe käega toita korda ja teisega kaost. Seni aga pean leppima, et kui kord minu elus juured alla võtab, vohama hakkab ja kogu hingamisruumi täis kasvatab, pean appi kutsuma hirmsa ja kauni kaose.

Facebook
Comments

Märksõnad

Tagasi üles