Kadi Hainas kirjutab Lastekaitse Liidu ajakirjas «Märka last», et suhtumine oma pereliikmest lesbisse või geisse on kahe aastaga muutunud märksa sallivamaks. Kas sinu suhtumine oma lapsesse muutuks halvemaks, kui ta oleks gei või lesbi?
Aga kui mu laps on gei...?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Esialgu oleks vastuseks kindlasti «jah», sõnab Ave (36), kel endal kodus sirgumas tütar.
Kogemus on tal aga hoopis lähituttava tütre näol, kelle tegemistele on Ave alati suure pühendumisega kaasa elanud. Naine tõdeb, et kõike, mida ta ise lapsest saadik õigeks pidas, eeldas ta varem ka teistelt, kuid sellest suhtumisest tuli ühel hetkel lahti lasta. «Tema valik, tema elu,» on naine n-ö «normaalsuse» stampidest lahti lasknud.
Teisalt leiab Ave, et mida rohkem kooseluseaduse teemat labastatakse, seda enam on ta selle poolt. «Kogu see kisa on mind järsku pannud vähemust mõistma,» selgitab Ave, mida vaidlused kooseluseaduse üle tema suhtumises muutnud on. Kui varem mõtles Ave samuti: «Eks ta üks hälve ole,» siis nüüdseks usub ta, et inimene ei saa valida, kellesse ta armub, olgu selleks samast soost inimene või mitte.
«Olen oma pojale alati toeks,» räägib ka veel lasteaias käiva poja isa Marko (27) ning lisab, et laps elab ikkagi enda elu ning teeb ise oma valikuid. Tema lapsevanemana on vaid suunaja ja õpetaja rollis. «Võib-olla on see veidi lihtne näide, aga eesti keele õpetajagi ei saa oma õpilast vihata, kui see läheb hoopis matemaatikat õppima,» leiab Marko, et kõige olulisem on lapse enda rahulolu.
Suhtumine samasoolistesse paaridesse on paari aastaga paranenud
Nüüd, kui kooseluseadus on napi häälteenamusega vastu võetud, võib vaid prognoosida – kuidas edasi? Kas ja mis meie ühiskonnas ja suhtumistes muutub?
Septembris avalikustati Turu-Uuringute AS läbiviidud avaliku arvamuse uuring, mille järgi on 57 protsenti vastajatest seisukohal, et suhtumine geist või lesbist lapsesse oleks sellisel juhul ikka sama nagu varem. 1/5 vastajatest leidis, et suhtumine muutuks halvemaks ning 1/3 inimestest ei tahtnud küsimusele üldse vastata.
Võrreldes kahe aasta taguse uuringuga kasvas nende inimeste arv, kelle suhtumine oma lapsesse ei muutuks, 9 protsendi võrra. Seega on suhtumine oma pereliikmest lesbisse või geisse kahe aastaga muutunud märksa sallivamaks, kuigi oma pereliikmete hulgas väidab homoseksuaalseid inimesi olevat vaid 1 protsent vastanutest.
Projekti «Erinevus rikastab» uuringute koordinaatori, Egert Rünne sõnul võis positiivse muutuse tingida kooseluseaduse ümber käiv laiem diskussioon. «Teemast räägitakse pereringis, kus noored avardavad tihti vanemate silmaringi,» toob ta näite.
Kasvatuse ja keelekeskkonna mõju
Ligi 1/3 Eestis elavatest inimestest arvab, et homoseksuaalsus on kasvatuse tulem. «Seega on arusaadav, miks kardetakse lapsi antud teemasse siduda,» selgitab Rünne. Ta lisab, et sealt tuleneb ka asjaolu, et vanemad süüdistavad tihtipeale ennast. «Last homoks kasvatada lihtsalt ei saa,» sõnab Rünne, et lapsevanemate hirm pole teaduslikku kinnitust leidnud.
Samuti joonistus uuringust teravalt välja, et vene keelt emakeelena rääkivate inimeste sallivus oli keskmiselt 20 protsenti madalam, kui eesti keelt rääkivate inimestega. «Surve hoiakute halvenemiseks tuleb arvatavasti Venemaa meedias levivast homofoobsest propagandast, mis selle jälgijaid mõjutab,» prognoosib Rünne hoiaku põhjuseid.
«Üldiselt saab järeldada, et kuigi lastega seotud teemasid võetakse ühiskonnas ettevaatlikumalt, on sallivamad noored, keskmiselt rohkem palka teenivad kõrgharidusega inimesed ning teavitustööd tuleks rohkem teha vene keelt rääkivate inimeste hulgas,» võtab Rünne uuringu kokku. Ta lisab, et tähelepanuväärne on see, et sallivamad on koos elavad alla 18-aastate lastega pered.
Kuhu edasi?
«Ülemaailmne praktika on näidanud, et peale vähemusi kaitsvate seaduste vastuvõtmist on ühiskonna sallivus tõusnud. Selle järelduse saab üle kanda ka sellel nädalal vastu võetud kooseluseadusele,» prognoosib Rünne ühiskonna suhtumise muutumist. Ta lisab, et kooseluseadus annab tervele ühiskonnale signaali – riigis on kõik võrdsed ning vähemusgrupid julgevad ennast rohkem laiemale avalikkusele avada.
Uuringud on Rünne sõnul näidanud, et just isiklik kontakt suurendab sallivust enim, mis ei tähenda, et nii kodanikuühiskond kui riik ei peaks antud teemal inimesi harima. «Teadmatus tekitab hirmu ja viha,» tuleks tema sõnul inimestele jooksvalt informatsiooni jagada.