Kas viie minutiga saab kindlaks teha, kes petab?

Foto: SCANPIX

Palju on neid, kes ei usalda oma partnerit ja muretsevad, kas ta on truu. On ka neid, kes tahaks teada, kas mõni n ende tuttavatest võib olla truudusetu inimene. Uus uuring näitas, et inimene oskab paaride omavahelist suhtlemist jälgides kõigest mõne minuti jooksul tuvastada, kas kumbki neist on oma kaasale truu.

Inimesed on üksteise iseloomuomaduste tuvastamisel üllatavalt täpsed. Näiteks jälgisid tudengid ühe uuringu tarbeks õppejõududest 9-sekundilisi hääletuid klippe ja oskasid teatud täpsusega ära arvata, kuidas nende õppejõudude päris tudengid õpetusi hindaksid. Teises testis vaatasid katsealused võõraste inimeste pilte kõigest kaks sekundit ja oskasid pelgalt selle põhjal öelda, kellel neist oli vägivaldne minevik. Tosin teisigi uuringuid on tõestanud taoliste pealiskaudsete hinnangute paikapidavust, kirjutab Psychology Today.

Teadlaste selgitusel on inimese võime selliseid kiireid hinnanguid enam-vähem täpselt teha automaatne ja adaptiivne. Samal moel oskab inimene ära tunda näiteks truudusetust. Kui tahad teada, kas su kaaslane võib sind petta, tuleb kasuks oskus petjat märgata. Evolutsioonilisest vaatevinklist on järglaste saamisel edukamad need, kes oskavad truudusetuid inimesi ära tunda, sest tänu sellele väheneb mehe risk investeerida teise mehe lapsesse ja naise risk paarituda mehega, kes ei soovi oma lapse ellu panustada.  

Lambert korraldas koos kolleegidega kaks uuringut, milles analüüsiti inimese oskust truudusetust ära tunda pelgalt mõne minuti jooksul, kui vaadata, kuidas paar omavahel suhtleb.

Esimeses uuringus osales 51 püsisuhtes tudengit, kes vastasid eraldi küsimustele oma suhte ja truuduse kohta. Küsimustele vastamise ajal paluti neil mõelda inimesele, kes poleks nende partner ja kelle vastu nad tunnevad suurimat külgetõmmet. Selleks, et katsealused oleksid täiesti ausad, küsiti neilt petmise kohta esialgu süütumaid küsimusi, liikudes järgemööda tõsisemate teemadeni. Näiteks uuriti esiti kastealuse ja tema alternatiivse kaaslase vastastikuse külgetõmbe kohta. Kõige olulisemad olid küsimused nende emotsionaalse ja füüsilise läheduse kohta.

Pärast seda lasti osalised oma partneritega taas kokku ülesandeks, milles ühe partneri silmad seoti kinni ning teine juhendas, mida tuleb joonistada. Ülesandeks kulus paaridel umbes paar kuni viis minutit ja seda filmiti, et hiljem paaride omavahelist suhtlemist analüüsida. Kas vaatlejad suutsid märgata, kes on truudusetu?

Et vaatlejate täpsus proovile panna, vaatas iga videolõiku kuus kodeerijat ja hindas, kui suure tõenäosusega tema meelest kumbki võiks oma partnerit petta. Näiteks pidid nad vastama küsimustele, kui suure tõenäosusega näitab kumbki neist välja huvi oma alternatiivse silmarõõmu vastu; kui suure tõenäosusega neist kumbki flirdib teistega või teeb teistele lähenemiskatseid ning kui suure tõenäosusega on kumbki neist olnud vahekorras kellegi teisega. Kodeerijate arvamused olid märkimisväärselt korrelatsioonis osaliste endi hinnangutega oma truuduse kohta. Lisaanalüüsidega välistati võimalus, et tulemusi oleks võinud mõjutada petja sugu või suhtes domineerimise tase. Nõnda näitasid uuringu tulemused, et vaatlejad oskasidki enam-vähem täpselt ära näha, kes on petja.

Teises uuringus hindasid kodeerijad 43 paarist tehtud videoid täitmas sama ülesannet, kuid peale truudusetuse hindasid nad ka seda, kui pühendunud partnerid võiksid teineteisele olla ja kui usaldusväärsed nad tunduvad. Taas kord olid vaatlejad truudusetuse hindamisel täpsed, sest petjad tundusid neile vähem usaldusväärsed ja pühendunud.

Need eksperimendid on kõigest väike samm mõistmaks, kuidas truudusetust ära tunda. Nagu autoridki oma töös kirjutasid, olid katsealusteks tudengid, seega ei saa olla kindel, et sama kehtiks pikemate kooselude ja abielude puhul. Küll tõestas uuring, et objektiivne vaatleja oskab üsna täpselt ära näha, kes petab.

Kas see siis tähendab, et me saame oma partnerit või sõpru jälgides aru saada, kes vaatab mujale? Või on meie hinnang liialt kallutatud? Uuringud, mis on keskendunud armastuse «pimedusele», on näidanud, et isegi kui me tunneme oma partnerit nii hästi, et tuvastada teda valetamas, ei taha me seda sageli endale tunnistada, sest me tahame armastatut uskuda.

Selle uuringu tulemused on kõigest esialgsed, kuid annavad alust arvata, et mõnikord tasub neis küsimustes usaldada oma kõhutunnet. Tähele tasub panna vaid seda, et kahtlustav armukadedus võib omakorda suhtele saatuslikuks saada.