/nginx/o/2014/10/06/3408639t1h9f6b.jpg)
Aeg-ajalt kuuleb ikka arvamusi, et laksu või vitsa andmine paneb pahareti paika ja tänapäeva lapsevanemad on muutunud liiga leebeks. Ka uuringud on näidanud, et paljud lapsevanemad peavad seda tavapäraseks ja ei näe füüsilise karistuse hävituslikke tagajärgi.
Sagedasti usutakse, et kes laksu ei anna, hellitab oma laps ära. Arengupsühholoog Aletha Solter on aga kirjutanud oma raamatus «100 Ways To Raise Drug Free Children», et enamiku käitumishäirete (sh mõnuainete tarvitamise) taga pole mitte vabakasvatus vaid lähedusepuudus, kirjutab bellybelly.com.au.
Tänapäeval on laste kasvatamine võrreldes varasemaga palju muutunud – lapsi toetatakse vähem ja nad on rohkem üksi. Keskkond on muutunud ja seoses sellega toituvad lapsed halvemini ning istuvad palju ekraanide taga, kuid vanematel on laste jaoks vähem aega ja laste tunnetega tegelemise asemel otsustatakse neid tihti lihtsalt karistada. Moodsa elustiili puhul on küll raske leida laste jaoks piisavalt aega, kuid normaalseks arenguks vajavad lapsed regulaarselt ema-isaga omaette olemise aega. Kui sellest jääb väheks, pole ka ime, et lapse käitumine pole kõige parem. Nii pole ju mingit mõtet karistada lapsi paratamatute tagajärgede pärast või öelda, et «tänapäeval ongi lapsed üle käte».
Oluline on mõista, et distsipliin ei ole karistamine. Distsiplineerimine on lapse õpetamine. Kui sa ei reageeri beebi nutule, õpetad talle, et teiste inimeste abi pole mõtet paluda, sest nagunii kunagi ei aidata. Lapsel kujuneb arusaamine, et ta ei saa muuta oma ebamugavustunnet/ valu/ nälga/ janu/ üksindustunnet, mis mõtet siis üldse üritada? Mõtle, kui paljud su tuttavad täiskasvanuna sama põhimõtte järgi elavad, uskudes «Mis mõttega ma pingutan, kui see nagunii midagi ei muuda?» See on õpitud abitus. Aga ikka leidub nii palju vanemaid, kes õigustavad oma käitumist väitega, et neid küll jäeti lapsepõlves üksi nutma ja anti laksu, aga ikka kasvasid neist normaalsed inimesed.
Hiljuti avaldati ajakirjas «Journal of Family Psychology» uurimus, millest tuli välja, et keskmiselt saab üks nelja-aastane laps laksu 1000 korda aastas ehk ligikaudu kolm korda päevas, iga päev. Lisaks näitas uuring, et paljud vanemad ei märkagi, kui tihti ja kui kergekäeliselt nad käe lapse vastu tõstavad. Uuringu tarbeks kuulasid teadlased väikelaste kodudes tehtud helisalvestisi ja märkasid, et enamjaolt karistatakse väikelapsi täiesti tühiste asjade pärast ja väga kiiresti, umbes pool minutit pärast intsidenti. Seetõttu ei saa öelda, et füüsilist karistust peetaks tegelikult «viimaseks abinõuks». Enamik vanematest andis lapsele laksu impulsiivselt ja hetke ajel.
Siin on mõned olulised põhjused, miks lapse löömine mõjub tema emotsionaalsele ja füüsilisele tervisele laastavalt.
Pole ühtki tõendit, mis näitaks, et laksu andmine oleks efektiivne. Vits ei toimi. Laps võib küll mõnda aega alluda, aga see pole ikkagi efektiivne meetod, kuidas välistada valesti käitumise kordumist. Pikaajalised uuringud on näidanud, et laksu andmine mitte ainult ei toimi, vaid see tekitab talle ka emotsionaalseid probleeme tulevikus. Laste füüsilise karistamise kohta on tehtud arvukalt uuringuid ja mitte ükski neist pole tõestanud, et laksu andmisel oleks positiivseid mõjusid.
Füüsiline karistamine õpetab lapsele vägivalda. Lapsed õpivad kõige rohkem eeskujust, mitte sellest, mida neile räägitakse. Kuigi see polegi lapseeas kohe näha, kujundab see temast välja areneva täiskasvanu. Kas tahad tõesti õpetada oma lapsele, et füüsiline vägivald on normaalne ja viha ajel käitumine kellegi mõjutamiseks on õige? Sest seda ta laksu saades õpib.
Laps, keda koheldakse julmalt, võib kergesti ise julmuriks hakata, sest võimu väärkasutus muudab ta jõuetuks. Et oma pahale tundele väljendust leida, võib tast saada kiusaja või ta võib ka õppida, kuidas oma tundeid alla suruda. Kumbki variant pole hea. On tõestatud, et lapsed, keda karistatakse laksuga, muutuvad hiljem ise agressiivseks.
Laksu andmine ei adresseeri valesti käitumise põhjust. Hetkeks võib tunduda, et lapsele virutades käitub ta hästi, kuid see ei õpeta talle midagi, sest ta ei saa aru, mida ta valesti tegi või kuidas ta oleks pidanud käituma.
Oluline oleks välja selgitada, miks laps valesti käitus. Kas ta on väsinud? On tal igav või tahab ta tähelepanu? Kas ta tunneb end viisil, millest ta aru ei saa? Selle asemel, et teda nahutada, katsu mõista, millised lapse vajadused on jäänud rahuldamata.
Laps õpib vältima SIND, mitte halba käitumist. Suure tõenäosusega keskendub laps edaspidi sellele, kuidas karistamisest pääseda ja ei oska käitumisele tähelepanu pöörata. Näiteks tutistad last seepärast, et ta näpistas oma väikest õde. Selle asemel, et edaspidi mitte näpistada, teeb ta seda hiljem salaja, nii et keegi ei näeks. Ta tunneb ainult hirmu karistuse ees ja ei saa aru, miks ei tohi teistele liiga teha. Räägi lapsega rahulikult ja näita talle head eeskuju- see on märksa efektiivsem.
See võib mõjutada su suhet lapsega. Suurem osa vanematest tahab, et lapsed neid armastaksid ja austaksid. Selle saavutamiseks tuleb aga eelkõige ise oma lapsi austada ja armastada. Tunne oma lapsele kaasa. Tema kallal jõudu tarvitades võid näha, et mõnikord laps kardab sind ja on segaduses, sest ta ei saa aru, miks sa oma võimu kuritarvitad. Kui su sõber või partner lööks sind ainult seetõttu, et sa tegid midagi, mis talle ei meeldinud, kas arvaksid siis temast pärast kuidagi teisiti? Kas tahaksid temaga veel edasi suhelda?
Laksu saades ei suuda laps oma vanemat enam samal määral usaldada. Te ehitab enda ümber nn kaitsemüüri, mis hoiab teda ohutus kauguses. Sama suhtumine suhetesse mõjutab teda hiljemgi ja tal on raske suhteid luua, sest ta jääbki kahtlema inimeste motiivides.
See, et sind nii kasvatati, pole õigustus ise löömiseks. Vanemad, kes oma lastele laksu annavad, õigustavad end tihti väitega, et neid kasvatati samamoodi. Iseenesest võiks juba pelgalt fakt, et vägivalla pooldamine pole õigustatud, anda aimu, kui vale selline kasvatus on. Kui sind lapsena löödi, siis mõtle ausalt järele, millised võivad olla selle pikaajalised mõjud. Kui hästi sa enda meelest viha ja frustratsiooniga üldiselt hakkama saad? Kas inimesed käivad sulle erinevates olukordades väga närvidele, on nad tüütud? Kas tunned mõnikord, et sul on end raske kontrollida? Ärritud sa kergesti? Või oskad sa end hästi valitseda ja jääd pingelistes olukordades rahulikuks?
Sa ei saa öelda, et vaatamata sellele, et said lapsena vitsa, pole sul praegu midagi viga. Kuidas sa selles nii kindel oled? Esiteks pead enda käitumist ausalt analüüsima ja mõtlema objektiivselt, mida oleks sul oma vanematelt õppida. Mida nende kasvatusest üle võtta ja mida jätta?
Sa kasutad ära lihtsat fakti, et oled temast suurem. Füüsiline karitus sõltub otseselt sellest, et sa oled oma lapsest suurem ja tugevam. Kui sa oma lapse kõrval seisad, mõjuvad juba su vihased sõnad hirmutavalt. Teda lüües kontrollid teda täielikult, sest sul on selleks füüsilised eeldused. Lapse jaoks pole see ilmselgelt õiglane, sest ta ei saa enda eest seista. Nii tekib tal vanema suhtes vastumeelsus ja arusaamine, et elu on ebaõiglane. Ära unusta, et laps kasvab ja ühel heal päeval on ta sinust suurem, kiirem ja tugevam. Kuidas sa siis oma last korrale kutsud, kui ta on sinu pealt käitumist õppinud?
Löömisega võtad lapselt kontrolli oma keha üle. Väga oluline on õpetada lastele tervislikke suhteid, vastastikust austust ja seda, millega laps ei pea nõus olema. Oma vanemate ja koduse kasvatuse najal areneb tal teadmine oma kehast ja õigusest selle üle. Last lüües võtad talt õiguse oma keha üle kaasa rääkida ja seega ka õpetad, et tema nõusolekut pole vaja. Nii tekib tal suurem oht sattuda vägivalla ja seksuaalvägivalla ohvriks.
Sa võid talle haiget teha. See punkt oleks pidanud olema eespool, sest selleks ju löömine ongi – valu tegemiseks. Miks peaks keegi, keda sa jäägitult armastad, tahtma sulle haiget teha? Selline suhtedünaamika on lapsele arusaamatu ja nagu eelnevalt mainitud, tekitab temas vastumeelsust ning rikub lapse ja vanema vahelist lähedustunnet. Ära õpeta talle, et füüsiline vägivald kuulub armastava suhte juurde.
Sa ei näita ette, kuidas vihaga õigesti toime tulla. Vihasena last lüües õpetad talle, et vägivald ongi õige moodus, kuidas negatiivsete tunnetega hakkama saada. Sa oled oma lapse eeskuju, meeldib see sulle või mitte, aga ta jälgib sind kogu aeg. Kui sina lööd, õpib ka laps lööma.
Tunnustatud psühholoog doktor Thomas Gordon on välja toonud omadused, mis iseloomustavad lapsi, keda karistatakse füüsiliselt.