NO99, aga mitte teater

Ei pakuta üle: nagu Berliinis või New Yorgis – lihtsad nõud ja mööbel lasevad toidul esikohal olla. Foto: Andreas Aru

Kas mul polegi siis teatripiletit vaja, kui NO99 restoranis süüa tahan, küsib üksjagu inimesi, kes veel teatrimajja vanasse Sakala keskusesse Tallinna südalinnas sööma sattunud pole.

Ei, sugugi mitte.

Teisalt, mis saab olla ühel argiõhtul ahvatlevamat, kui toita ühtaegu vaimu ja kõhtu ehk ühendada teatriõhtu mõnusa söömaajaga. Mis aga tähendab, et kui teatripilet taskus ja kõht tühi, siis tasub end vähemasti poolteist tundi enne etendust kohale sättida. Kel vahemerelisemad söömisharjumused, see võib teatrikatarsisest vabanemiseks võtta kerge õhtusöögi või klaasi veini või tassi teed etenduse lõppedes sealsamas – modernboheemliku õhustikuga paik on ehe suurlinlik sümbioos baarist, kohvikust ja restoranist. Reedesed džässiõhtud pidada seal olema nii rahvarohked, et laud tuleks siis kindlasti kinni panna. Ning elusuuruses näitlejaid võivat siin samuti tavapärasest rohkem kohata.   

Mina otsustan kiire lõunasöögi kasuks. Vana maja avara fuajee kõrgete lagede ja massiivsete sammaste, akendest tuleva valgusemängu, süsimustade seinte ja džässihelide omapärase koosmõjuga pillutab kontorikangestuse kehast-meeltest hoobilt. Kuuldavasti kaetakse mustad seinad varsti messingiga, mis ilmselt hajutab töömõtteid veelgi tõhusamalt.

Lõunaste päevapakkumiste hinnadki jäävad sõbralikult kesklinnasööklate hinnaklassi, mistap söögikoht täitub lõunal välgukiirusel  – kolm eurot restoranikoka tehtud kõrvitsapüreesupi ja viis eurot lasanje eest ei ole tõesti palju. Mina maitsen siiski kaht maja senist hitti, mis jäävad popi põdraburgeri ja õlletainas kala kõrval ka uude sügismenüüsse – pardi ja talukana uputatud mune suitsulõhe, spinati ja Hollandi kastmega (4,90 eurot) ning tervet praetud ahvenat tomati-kapparisalsa, kartuli ja tillikreemiga (8 eurot).

Esimene on rammus, sametine ja muhe suutäis saiaviilul, mis istub suurepäraselt neile, kes armastavad vedelamat keedumuna: omapärase kreemja tekstuuriga munad on keenud 62–63 kraadi juures veevannil 100 minutit, piisakese soolast annab roale tasakaaluks lõhe.

Terve praetud ahven nõuab küll nokitsemist, ent vaev tasub ära: kala õhuke nahakiht on kuldne ja krõmps (maitseb isegi mulle, kes ma kalanahka tavaliselt ei söö), liha õrn, teravsoolakas kappari-tomatisalsa, kartul ja mahe tillikreem moodustavad ansambli, kust ei kosta ühtki valet nooti. Ilmselgelt on seal nagu kogu menüüs näha-tunda Inglismaa ühe kuulsama restorani Fat Ducki köögipõrgus karastunud peakoka Riho Heinmetsa hoogsat kokanduslike vimkadega käekirja, mis ei paku ka klassikat kulunud moel. Neid mehi pole ju tõesti palju, kes julgeks oma restoranis lauale anda kanamaksasalatit peekoni ja verikäkiga. Ent NO99 teatrimajas teisiti ei saakski.

Menüüst

• Praetud kanamaksasalat peekoni ja verikäkiga 4,90 eurot
• Grillitud kitsejuust portobello seene ja rukola salatiga 4,70 eurot
• Uhhaa vutimuna ja heeringamarjaga 3,50 eurot
• Fish’n'Chips ehk õlletainas küpsetatud valge kala hernepüree ja tartarkastmega 9 eurot
• Põdraliha burger mustasõstraveini-majoneesi,  aiarohelise ja friikartulitega 10 eurot
• Virsiku tarte tatin ingverijäätise ja maapähkliga 4,40 eurot
• Klaas veini 3–5 eurot

Päevapakkumised:

• Kõrvitsapüreesupp 3 eurot
• Lasanje 5,20 eurot