Susan Luitsalu: vähem lollust, parem tuju

Susan Luitsalu Foto: Riina Varol

Lugesin ühest välismaa ajakirjast murekirja, mille autor küsis nõu, et mida teha, kui Facebooki-kommentaare lugedes selgub, et su tuttaval on sinule täiesti vastuvõetamatud tõekspidamised.

Mina oleks nõuandeks tsiteerinud kuulsat koomikut Ricky Gervaisi: «Everyone has a right to believe any­thing they want and everyone else has the right to find it f*cking ridiculous.» Ehk siis igaühel on õigus uskuda, millesse aga tahab, ja kõikidel teistel on õigus leida, et see uskumus on naeruväärne. Lisaks arvan mina, et kui maailmad ei klapi, ei pea elu eest punnitama sõbrad (edasi) olla. Eriti kui sellest ei arene mitte diskussioon, vaid vaen. Muide, ka psühholoog soovitas murelikul kodanikul lihtsalt «unfriend» nupul klikkida.

Olen varem tegelikult ise samuti mõlgutanud mõttekest, et ükskõik kui mugav sõpradega kontaktis olemise viis Facebook ka pole, on see kohati täiesti närviajav vidin. Ka mina olen pettumusega avastanud, et nii mõnigi pealtnäha tore inimene peidab oma naeratuse taga väiklast põmmpead või tüütut vingatsit.

Kui end Facebooki uudisvoost natuke kaugemale netiavarustesse mõelda, võib teinekord üleüldse tekkida isu kolida kuskile paksu metsa, arvutitest ja inimestest kaugele eemale, või veel parem – teisele planeedile. Sest meie omal on oluliselt rohkem lolle, kui arvata oleks osanud.

Viimase aja üks «lemmik» on inimene, kes oli mingis foorumis väga pahane, et arst ei kirjuta talle ravimeid, mida palutud, vaid hoopis mingeid teisi! Nimelt oli patsient Google’i otsingumootori teel enda meelest hoopis «õigema» diagnoosi leidnud kui doktor oma vereproovide ja muu keerulise hookus-pookusega. Teised ullikesed siis kiitsid takka, kuidas tõesti arstid ei saa vahel üldse asjadest aru. Tule taevas appi, nagu ütles Ansip.

Teise «lemmiku» pidin tegelikult kustutama oma Facebooki sõprade nimekirjast. Keegi oli teinud postituse selle kohta, et ka Eestis tahetakse tsirkuses loomade kasutamist keelata. Üks inimene, keda ka mina tunnen, kukkus seal siis kobisema, et loomakaitsjad on lollakad, muretsetagu «päris» asjade üle ja tehku midagi «päriselt». Sellised targutajad, kel endal pole sealjuures ette näidata muud saavutust kui korralikult läbi sügatud kõht, käivad mulle kohe eriti närvidele. Nagu ka inimesed, kes miskipärast lähevad tigedaks, kui keegi tunneb maailma paremaks muutva nähtuse üle rõõmu. Seletage mulle, mis selles halba saab olla. Nii et väike klikk nupul «unfriend», ja kitsa silmaringiga klaviatuurikauboi oli sõbralistist kadunud.

Tänapäeva inimese teabeväli on nii suur, et ilma lolli-filtrita tegelikult enam ei saagi. Mõelge ise – 20 aastat tagasi kuulsid ühes tavalises päevas isiklikke arvamusi võib-olla paarilt kolleegilt lõunalauas, pereliikmetelt kodus ja kui aega jäi, rääkisid ehk sõbraga. Nüüd aga jõuab meieni iga päev kümnete, kui mitte sadade inimeste arvamus. Millest suurem osa ei pruugi meid üleüldse huvitadagi! Ignoreerimine lollust maailmast muidugi ei kaota, aga mida ei näe, see ei saa ka väsitada. Vähemalt on tuju parem.