Loitsudesse elu sisse

Foto: SCANPIX

Ehkki tänapäeva inimene nii lihtsalt sõnamaagiasse ei usu, ei ole sõna vägi kuhugi kadunud – tuleb lihtsalt meelde tuletada, kuidas sõnale väge ja jõudu anda, ja maailm meie ümber hakkab muutuma.

Igas inimeses peitub võimas energia, mille edasikandjaks on tema mõte, hääl ja sõnad, mis olenevalt kasutusest võivad olla kas purustavad või edasiviivad. Sõna avab ukse suurde ja sügavasse ilma, kus kõik on võimalik, kus meie ise oleme sõna väe läbi ürgsed maailma loojad ja tuleviku ehitajad. Sõna jõust ja väest räägivad pea kõik usundid ja müstilised voolud ning see vägi avaldub nii loitsudes, mantrates, palvetes kui ka regilaulus, kirjutab Sensa.

Sõna- ja mõttemaagia kogub aina rohkem järgijaid tänu vaimsetest liikumistest tingitud uutele maailmavaadetele. Kuid enne, kui nende poole pöörduda, võiks teada, milline oli meie esivanemate suhe sõnaga, kuidas seda teadlikult kasutati ja seeläbi enda maailma muudeti. Sõna tähtsust teadsid ka vanad eestlased, meie esivanematel oli sõna vägi kõrge au sees. Lauldi väekaid regilaule ning teati võimsaid loitse, lausumisi ja ussisõnu.

Meie esivanemad uskusid, et maaemal, kes on kõige looja ja kes kõike sünnitab, on hing ja seepärast on ka kõigel temast sündival – nii inimestel kui ka kõigil olendeil, taimedel, puudel, esemeil ja nähtustel – hing ja hingejõud. Vaimolendeid peeti igapäevase argielu kaaslasteks ja energiailmaga oldi vahetus kontaktis. Maaläheduses ja lihtsuses teati ja tunti, et kõik on omavahel seotud ning ürgelementide – õhu, tule, vee ja maa – vastastikusel toimel püsib looduslik tasakaal. Usuti, et sõna võib kõik öeldu reaalselt esile kutsuda ning on võimas vahend enda kaitsmisel ja hea manamisel.

Vanad eestlased olid lihtsad ja maalähedased ning uskusid, et kõik, mida teed teistele, tuleb ringiga tagasi. Needmine ja sajatamine oli meie esivanematel argipäeva osa ja seda tehti nii enesekaitseks – kellegi teise sajatuse, kurja silma või ka kiitmise kahjuliku mõju tühistamiseks – kui ka kellegi ärasõnumiseks. Julgen arvata, et see tuleb inimestel kergemini välja kui kellegi tervendamiseks või hüvanguks loitsimine. Seda mitte seepärast, et inimesed oleksid pahatahtlikud, kadedad või kiuslikud, vaid seepärast, et vihasööst annab sõnadele tugeva energialaengu. Tihti tuleb sajatus või needmine südamest ja kui inimene on teadlik ka selle sõna või sõnade pikast pärimusloost ja tuhandetest suudest, mis seda on lausunud ja enda energiaga laadinud, siis on sellel sõnal topeltjõud.

Ka tänapäeval kasutatakse needmist, sajatamist ja sõimu meie keeles üsna rikkalikult, näiteks «Mine põrgu!», mida kasutatakse tihti just enesekaitsena. Kuid sõna on kahe teraga mõõk: kõik, mida mõtleme, ütleme ja maname, kajastub eelkõige meis endis ja alles siis mõjutab see ümbrust. Ka meie esivanemad teadsid, et ei tasu niisama sõnu pilduda ja halba välja manada. Nii mõtteid kui sõnu peab jälgima, nii ütleb ka vanasõna: «Enne mõtle, siis ütle.» Meis on väge luua sõnadega nii head kui ka halba ja kuigi meile on antud võim sõna läbi palju korda saata, ei suuda me sageli näha terviklikku pilti, mida me tegelikult pelgalt oma mõeldud või välja öeldud sõnade abil toime saame panna.