Kuidas lapsele surma selgitada?

Foto: SCANPIX

Surm on hirmus teema täiskasvanutelegi, lastest rääkimata. Eriti kardavad aga lapsed surma siis, kui seda neile ei selgitata. 

Surma teema võib lapses huvi tekitada ka juhuslikult, kui ta kuuleb mõnd uudist lahkunud kuulsusest või läheb jutt esivanematele. Kui mõni lähedastest hinge heidab, vajab laps vastuseid ja neid peab talle jagama vanusest lähtuvalt, kirjutab Parenting.com

Ei tasu unustada, et laps on väga läbinägelik ja kui vanem üritab surmast kõnelemist vältida, täidab laps lüngad oma fantaasiaga. Lein on lapsele hoopis midagi muud kui täiskasvanule. Paljud täiskasvanud eeldavad, et surma mõistmine käib lapsele üle jõu, kuid sel eeldusel vaikimine teeb lapsele karuteene.

Enne kuuendat eluaastat usub enamik lastest, et surm on ajutine. 6.-9. eluaasta vahel hakatakse mõistma, et see on lõplik. Umbes üheksandaks eluaastaks kujuneb lapsel surmast juba täiskasvanuga samalaadne arusaam. Et lapsele surma mõistet arusaadavaks teha, tuleb ta esiteks ära kuulata ja siis arvestades tema vanust olukorda selgitada. Julgusta last juurde küsima, kui miski talle jääb selgusetuks.

Kübler-Rossi mudeli järgi on leinal viis faasi – eitamine, viha, tingimine, depressioon ja leppimine. Lapsed võivad neid faase läbi elada nagu täiskasvanudki, kuid ajakulg võib olla sootuks teine. Näiteks pole selles midagi tavatut, kui mõnda aega pärast lähedase surma tundub, et laps on kaotusest üle saanud, kuid mõne aasta pärast tuleb tagasilöök ja laps satub ahastusse. Väga oluline on talle sel ajal tuge pakkuda.

Kui on teada, et surm koputab uksele

Haiguste puhul on ette teada, mis on juhtumas ja lapsele tuleks juba siis olukorda selgitada. Arvesta seejuures lapse vanusega ja selgita talle, miks tuleb lahkuvale inimesele nii palju aega pühendada. Luba lapsel aidata nii palju kui t

Foto: Foto: Peeter Langovits

a soovib. Sureva pereliikme korral võib kogeda samalaadseid tundeid kui siis, mil perre sünnib uus laps. Seda eriti siis, kui lapse peamine hooldaja hooldab ka lahkunut.

Oluline on, et kõik lähedased pööraksid sel ajal lapsele rohkem tähelepanu. Võib juhtuda, et laps ei reageeri juhtunule nii, nagu temalt oodatakse. Lapse aju analüüsib olukordi teisiti kui täiskasvanul – kaotuse suurem mõju võib hilineda ja /või saabuda etappides.

Äkiline surm

Selgita lapsele, et surm on elutsükli lahutamatu osa ja mõnikord tuleb see ootamatult. Väldi eufemisme nagu «pikk ja sügav uni», «pikk reis» jms, sest need ajavad last segadusse ja võivad tekitada hirme magamamineku, autosõitude jms ees. Kõik lapsed ei vaja pärast lähedase surma nõustamist, kuid kui märkad, et laps käitub väga depressiivselt, siis pöördu abi saamiseks nõustaja poole.

Professionaali abi tuleb kasuks ka pelgalt olukorra hindamiseks. Kõige parem, kui terapeut on harjunud tegelema just lastega ja laste leinaga.

Enesetapp

Enesetapu puhul on peamine küsimus «miks» ja ainus inimene, kes sellele kõige paremini vastata oskaks, on läinud. Vanemad peaksid arvestama, et see sama küsimus painab neid ennastki ja õiget vastust ei ole. Selgita surma nii ausalt kui võimalik, aga väldi detaile, mis võivad last kohutada.

Väiksemale lapsele peaks ütlema pigem, et inimene «tappis ennast», mitte et ta «sooritas enesetapu», sest esimene on lapsele arusaadavam. Abi võib olla selgitusest, et end tapnud inimese aju oli haige, justnagu teisedki organid võivad haiged olla. Taas kord tuleks lähtuda enda sisetundes, et selgitus oleks kohane lapse vanusele.

Alati on oht, et laps võib tunda end mingil moel lähedase enesetapus süüdi. Seda eriti siis, kui ta tundis selle inimese vastu mingeid negatiivseid tundeid. Siin on tähtis, et lapse hooldaja selgitaks juhtunut ja kinnitaks, et laps pole mitte kuidagi seotud teise inimese otsusega endalt elu võtta.

Kuidas lapsele surma selgitada?

• Tunnista lapse tundeid. Peale sügava kurbuse ja viha võib laps tunda surma vastu ka suurt huvi ja isegi põnevust.
• Nii palju kui võimalik, hoia lapse tavapärast elurütmi. Igasugune stabiilsustunne tekitab lapsel turvatunnet ja aitab tal juhtunuga paremini hakkama saada.
• Valmista ta ette kõigeks, mis tulekul. Räägi talle detailselt matusetalitlusest ja lahkumisrituaalist. Lase ta otsustab ise, kas tahab matusest osa võtta ja hoolitse selle eest, et laps ei jääks matustel üksi.
• Otsi lapsele surma kohta eakohast lugemist. Abi võib olla nii raamatutest kui veebilehekülgedest.
• Mälestage lahkunut mingi erilise projektiga. Tehke näiteks piltidega mälestusteraamat; laske õhku õhupall, mille külge on seotud kiri heade soovidega või õmmelge lahkunu rõivast väike padi.
• Hoolitse enda eest, et saaksid lapse eest hoolitseda. Kui vaja, otsi abi.