Avaldasime täna lugeja kirja, milles arutletakse soolise võrdsuse teemal ja muuhulgas avaldatakse arvamust, millised on naiselikud ning millised mehelikud omadused. Selle loo juurde ilmus omakorda kommentaar, mis väärib eraldi esile tõstmist.
Lugeja kirjutab: julgus ongi ehtnaiselik omadus
/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
18. september 2014, 12:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vabandust, et ma nii otse ütlen, aga see, et sa kolleegi eest töö ära tegid, ei näita sinu naiselikkust, vaid puudulikku enesekehtestamisoskust.
Ka mina olen naiselik naine - pikad juuksed, kleidid, ehted, armastan tohutult küpsetamist ja kodu kaunistamist jne. Aga kui minul oli analoogne kogemus kolleegiga ning seda olukorda ei andnud mõistlikul moel lahendada, lahkusin ning otsisin lihtsalt uue ja õiglasema töö.
Veidi hilisemas elus puutusin tööl kokku (mees)ülemusepoolse konkreetse soolise diskrimineerimisega ning korduva alandava käitumisega. Mida ma tegin? Pärast viimast ja kõige tõsisemat intsidenti lahkusin päevapealt ning asutasin omaenda ettevõtte.
Julgus, otsustavus, enesekehtestamine, pealehakkamine ning ellujäämine ka siis, kui su ainus toetaja oled sa ise, on minu arvates ehtnaiselikud - ehteestinaiselikud - omadused, rääkimata sellest, et tegu on üldinimlike omadustega.
Muide, õrnus, hellus, hoolivus jms omadused on samuti sellised, mis peaks kuuluma kõikide inimeste iseloomuvaramusse, olenemata nende soost (ning neid omadusi ei välista eelmainitud nn tugevate joonte olemasolu - pigem täiendavad kõik need jooned tugeva ja küpse isiku puhul üksteist; sa ei saa olla tugev, kui sa pole samas ka õrn). Kes tahaks näiteks abikaasat, kes pole hell ja hoolitsev? Või lapsevanemat? Või isegi töötajat, kes teistega ei arvestaks?
See, et ma tean, mida tahan, ning see, et ma ei karda enda eest seista, ei tähenda, et ma oleks vähem naine või naiselik. Mu abikaasa sõnul, kes on samuti tugev ja hakkaja isiksus, olen ma tema jaoks seeläbi, et saan võrdväärselt hakkama nii kontoris kui näiteks metsas, nii kleidikandmise kui täpsuslaskmisega, isegi rohkem naine, kui mõned ülinaiselikud (väga ilusad ja õpitult abitud) lillekesed (tema enda sõna), keda ta tunneb. Eks on muidugi omajagu mehi, kellele just selle tüübi esindajad meeldivad ja ma ei mõista seda üldse hukka - maitse asi - aga kuna sellised mehed ei meeldi reeglina omakorda mulle, meelitaksin kellegi teisena esinedes ligi endale mitte sobivaid isiksusi. Juba seetõttu on parem olla sina ise.
Seega tasuks sildiga «naiselikkus» ettevaatlikult ringi käia. Naised reeglina siiski tahavad naiselikud olla ning on õnnetud kui miski, mis meile endile loomuomasena ning huvitavana tundub, sildistatakse ebanaiselikuks. Sama kehtib meestele ja «mehelikkusele». Tekib sisekonflikt ning õnnetunnet see kindlasti ei soodusta. Ma arvan, et stereotüüpide järgimisest on palju olulisem soosida enesekindlate ja õnnelike isiksuste esinemist ühiskonnas. Õnnelikum indiviid, õnnelikum rahvas.