Lugeja kirjutab: naine pole mees. Kas ta peaks käituma nagu mees?

Foto: SCANPIX

Anonüümseks jääda soovinud lugeja kirjutab sellest, mida tema peab silmas võrdõiguslikkuse all ja kutsub teisi kaasa arutama, mil moel on naised ja mehed võrdsed.

Ma olen igati võrdõiguslikkuse poolt. Aga me oleme võrdsed inimestena. Võrdsus ei tähenda, et me peaksime olema ühesugused. Et me ei tohiks erineda. Et naised ja mehed peaksid olema ühesugused.

Spordis ju peetakse eraldi arvestust. Kui naine on lapseootel, siis kuidas täpselt saaks ta mehega võrdne olla?Kui meie kehades domineerivad erinevad hormoonid, siis kuidas peaks me olema ühesugused?

Miks me peaks tahtma olla ühesugused? Kas see on kellelegi kasulik? Kellele? Reklaamides domineerivad napis riietuses naised. Mehi sinna millegipärast ei panda. Poliitikas domineerivad mehed, enamik juhte on mehed... Kui me oleksime ühesugused, siis see ometi poleks ju nii.

Mehed ja naised pole ühesugused ja ei saagi olla. Probleemiks on minu arvates see, et eelistatakse mehelikke omadusi.

Olles noorem, arvasin ma, et kogu jutt naiste diskrimineerimisest on ülepaisutatud. Ma uskusin, et naised võivad teha kõike seda, mida nad tahavad. Saavutada kõike, mida soovivad. Ilma, et sugu neid takistaks. Olles selline nagu sa oled.

Ilmselt tulenes see mõtteviis ajast, kus kõik inimesed olid «seltsimehed». Nõukogude ajal üritati naisi ja mehi väevõimuga täpselt ühesugusteks töömasinateks vormida.

Mina kasvasin üles hulga poiste keskel ja kuna mul polnud lähedasi sõbrannasid, kellega samastuda, tahtsin minagi võimalikult selline olla, nagu olid poisid. Kas ma tahtsin poiss olla? Muidugi mitte. Ma tahtsin väga olla naiselik: kanda ehteid, kübaraid, kleite, korjata lilli, käia kohvikus, romantiliselt armuda. Kust ma kõik selle võtsin, ma ei tea. Igapäevased eeskujud olid ikkagi poisid. Tahtsin kuuluda nende hulka, sest nad olid mu parimad sõbrad.

Meie vanemad olid need, kes poistele aeg-ajalt meelde tuletasid, et mina olen tüdruk ja nad peavad mind hoidma ja kaitsma. Mind aitama ja mulle toeks olema. Nii sain ma kindlalt kaasa teadmise, et naised on õrnem sugu, kuid see ei tähenda, et neid peaks kohtlema halvasti.

Suureks saades ja aastaid tööl käies hakkasin ma märkama, et kuigi annan endast parima, ei ole naine töökeskkonnas alati sama usutav kui mees. Märkasin, et mõnikord ei lugenud minu arvamus. Kui sama asja arvas mees, siis oli see usutav. 

Märkasin, et meeskolleeg, kes tegi minuga täpselt sama tööd, lasi rahumeeli minul kõik ära teha. Ülemustele suutis aga just tema parema mulje jätta, sest ta oli enesekindel. Ta oli laisk, ei viitsinud pöörata tähelepanu detailidele, ei pidanud kinni tähtaegadest, kellaaegadest, reeglitest. Ta oli nutikas, kuid ta ei viitsinud täita oma igapäevaseid tööülesandeid. Tema tahtis liikuda ülespoole ja teha karjääri. Ta ei mõelnud minu peale. See on mehelik omadus. Lihtsalt. Ta ei tahtnud mulle halba, vaid endale head. 

Me saime tegelikult hästi läbi. Ega ta ju sundinud mind oma tööd ära tegema. Ma tegin seda ise, suurest kohusetundest. Vastutus oli meil ühine. 

Mina käitusin nagu naine, tema käitus nagu mees. Mis parata.

Tööle minnes suudab mees end tööintervjuul kiita, naine hakkab kohe avameelselt oma nõrkusi esile tooma. Kumbki teguviis pole ju otseselt vale – naised ja mehed on erinevad. Miks me siis ootame, et naine käituks nagu mees?

Kui naine karjääriredelil ülespoole pürgib, siis eeldatakse, et ta teeb seda nii nagu mehed, muutudes võimalikult mehe sarnaseks, mängides n-ö meeste mängu. Temalt eeldatakse mehelikke omadusi, eelkõige seda, et ta poleks emotsionaalne, empaatiline. Isegi seda, et ta ei riietuks liiga naiselikult!

Muidugi on need vaid mõned tähelepanekud. Eestis on kahtlemata naistel palju õigusi ja maailma mastaabis üsnagi hea elu. Ma ei ütle, et naisi siin igapäevaselt ahistatakse. Pigem on need igapäevased harjumused ja käitumismallid, mis panevad meid eelistama mehelikke omadusi, sest ellu jäävad vaid tugevamad.

Hinnakem rohkem hellust, õrnust, haavatavust, kaastunnet, hoolivust. Hinnake seda nii naiste kui meeste puhul! Õpetagem poistele, et tüdrukule tuleb istet pakkuda, talle uksi avada, talle mantlit selga aidata, teda lohutada, kui ta nutab. Need on ilusad väikesed asjad, mis teevad mõnusamaks nii meeste kui naiste elu.

Või olen mina liiga vanamoodne? Kas mõni naine väidab tõesti, et talle ei meeldi, kui talle uks avatakse või aidatakse tal rasket kotti kanda? Või kui neile see ei meeldi, siis miks? Kas nad kardavad, et paistavad niimoodi liiga abitud välja ja neid ei võeta siis tõsiselt? Jõuame ringiga algusesse tagasi...