Tea, mida tunned: armastusel on mitu mõõdet

Foto: SCANPIX

Armastus on nagu briljant, mis helgib iga inimese südames erinevates värvitoonides. Läbi sajandite on otsitud vastust küsimusele, millel põhineb hästi toimiv pikaajaline suhe. ÜKS uurib erinevaid armastuse ja lähisuhte kogemise võimalusi.

Kõik inimesed on tundnud oma südames armastuse puudutust, kuid sellest tulenevad kogemused on väga erinevad. Mõni armastus kestab läbi elu, mõni saab otsa pärast esimest ühist ööd. Mõne inimesega kohtudes on tunne nagu oleks teda juba terve igaviku tundnud ning armastanud.

Iga armumine on alguses ilus ja paljutõotav, kuid meie tunded muutuvad ajas – üle poole armastajapaaridest lähevad aja möödudes lahku. Miks ei suudeta armastuse erilist seisundit läbi aastate hoida? Mismoodi seda teha?

KOLMNURGA TEOORIA

Psühholoogiaprofessor Robert Sternberg selgitab armastust lahti nn kolmnurga teooriana, väites, et kui armastus sisaldab hingelist lähedust, kirge ja kohustusi, kestab suhe pikka aega ning on õnnelik. Paarisuhte erinevatel etappidel on lihtsalt rõhuasetus erinev. Tutvuse alguses on suurem rõhuasetus kirel, pesa punumise perioodil aga kohustustega toimetulekul. Hilisemas eas saab kandvaks jõuks hingeline ja vaimne lähedus. Kui need kolm komponenti on suhtes olemas, võib eeldada, et suhe on rajatud tugevatele alustele. Kui suhtes on kaks komponenti, ka siis on paarisuhtel mõningane lootus kesta. Kui suhtes on aga ainult üks komponent, jääb suhe üürikeseks. Sellisel juhul pole kahel inimesel kuigi palju kokkupuutepunkte ning reaalsuses sellised suhted ei toimi. Küll aga saab luua armsamast endale unelmate kuvandi ning teda oma mõtetes armastada.

Tunnete kirjeldamine on olnud poeetide pärusmaa. Tavaliselt hakatakse tundeid alles siis lahkama, kui midagi paarisuhtes enam ei toimi. Siis tekib tavaliselt küsimus kaaslasele: kas sa ikka armastad mind? Kui sa mind armastad, siis näita seda!

Armastus annab elule sügavama tähenduse, ent iga inimese südant puudutab armastus omal moel. Oma armutunnet pole mõtet võrrelda teise inimese omaga, sest iga armastus on eriline. Armastades inimesi muutume emotsionaalselt küpsemaks. Iga armastus on väärtuslik ning kogemist väärt, ilmnegu see mis tahes tasandil.

Meeldivus on tore tunne, mis võib tekkida paljude vastassoost inimestega. Meeldivus inimeste vahel annab võimaluse esmase kontakti loomiseks. Suhte süvenedes selgub, kui palju tegelikult sarnasust on ning kas inimene ka koos oma varjukülgedega meeldib. Meeldivuse pinnalt saab kasvada sõprus ning kui on ühiseid huvisid, siis saab koos toredalt aega veeta.

See on filosoofiline teema, kas mehe ja naise vahel saab olla ainult sõprus, igasuguse intiimsuseta. Ainult meeldivusest ei pruugi piisata, et kirglikku seksuaalsuhet luua.

Meeldivus kahe inimese vahel loob positiivse õhkkonna. Meeldivus võib aja jooksul kasvada sügavamaks tundeks läbi teineteise mõistmise.  

Intensiivne armumine võib tulla nagu välk selgest taevast! Armutakse ühte inimesse, teatakse, et see on ainuke ja õige ühegi kahtluse varjuta. Tehakse julgeid otsuseid ning eks aeg näitab, mis sellest suhtest saab. Tore, kui armumine on vastastikune, saad jagada erilisi hetki erilise inimesega. Kui armumine on ühepoolne siis on see kurbuse allikas. Armuda võidakse ka saatuslikult valesse inimesse. Armumise tunnet ei saa tahtilkult tekitada, see tuleb, kui tahab, ja läheb, kui tahab. Armumise tunne on nagu Jumala kingitus. Armumisest võib välja kasvada pikaajaline armastus suurepärase kooseluga. Kõik see selgub edasise suhte käigus, kui õpitakse teineteist paremini tundma.

Tühi ehk steriilne armastus. Selline olukord kujuneb, kui otsustatakse suhteid luua pigem mõistusega. Mõningane positiivne inimlik kontakt on, samas ei ole tuliseid tundeid. Selline pikaajaline kooselu võib tasapisi hääbuda harjumuseks koos olla ning ühist elu jagada. Paarisuhtes võidakse tulla järeldusele, et koos on kasulikum ja turvalisem elada kui üksinda. See on paljuski prioriteetide küsimus, mida ühest paarisuhtest tahetakse saada ja kui palju ise panustada.

Steriilne armastus lõpeb, kui Amori nool puudutab ühe paarilise südant ning ta armub. Siis tehakse järgnevaid otsuseid pigem südamest lähtuvalt kui mõistuse häält kuuldes.

Romantiline armastus on justkui filmis – jalutamine kuuvalgel, kaunid lillekimbud, õhkõrnad suudlused! Selline armastus täidab emotsionaalselt ning on hea algus pikaajalisele paarisuhtele. Seda loomulikult juhul, kui on sügavam vastastikune sobivus. Romantiline armastus sisaldab endas hingelist lähedust ja maagilist füüsilist tõmmet. Romantilise armastuse puhul ei pöörata tähelepanu kohustustele ega pikaajaliste plaanide tegemisele. Olevikus olla on liiga hea, et mõelda ühise kodu soetamisele või liisingu võtmisele.

Harmooniline kaaslus on küps suhe kahe küpse inimese vahel, kes oskavad ja tahavad teineteisega koos olla. Partnerid on suhtenurgad ümmarguseks lihvinud ning sobivad teineteisega suurepäraselt. Suhtes on hingelist lähedust, mõnusat intiimsuse jagamist, teineteise toetamist. Tihti aitavad ühised tegevused ja hobid suhtel edasi kesta. Selline armastav paarisuhe võib kesta läbi elu. Tihti on partnerid teineteisele ka truud, kuna suhe pakub neile kõike, mida nad vajavad.

Luululine armastus on pigem fantaasia inimesest kui reaalne kogemus. Kui projitseerida oma armastuse objektile soovunelmaid, jääb tihti reaalne isiksus tähele panemata. Seetõttu võidakse armuda isikusse, kellega pole suurt sarnasust ega reaalset kokkupuudet – laulustaari, kassapidajasse, ekskursiooni juhti. Oma unistustes mõeldakse talle soovitud omadusi juurde, tundmata seda isikut reaalselt. Kui luuakse selle inimesega reaalne suhe, selgub alles siis, kellega tegu. Sellise tunde puhul on raske ennustada, milliseks reaalne suhe kujuneb. Võidakse kogeda nii illusioonide purunemist kui tõesti tutvudagi sobiva inimesega.

Täiuslik armastus on imeline maagia kahe inimese vahel, mis sisaldab hingelist lähedust, kirge ja vastutuse võtmist. Selle eelduseks on loomulik hea vastastikune sobivus ja maailmavaadete sarnasus, tihe emotsionaalne seotus, teineteise aktsepteerimine sellisena nagu ta on. Mõned paarid kogevad seda oma elus ning see teeb nende elu eriliselt rikkaks, paljud aga otsivad oma ellu täiuslikku armastust ning vahetavad partnereid lootuses, et see järgmine on õige.

Taevalik armastus on justkui universaalne püha kolmainsus – mees, naine ja jumalik hingus. Taevaliku armastuse kogemise eeldus on suhestumine universiumi või kõiksuse jõuga. Kui suhtes on jumalik mõõde, siis on kergem partnerit võtta sellisena, nagu ta on, andestada ja tervendada suhteid. Taevaliku armastuse otsingul on inimesed, kes tahavad oma suhtesse tuua universaalset ja igavikulist mõõdet.

Inimesed, keda jumalik mõõde ei kõneta, ei ole huvitatud sellistest tunnetest. Neile meeldib rohkem maine armastus selle võludega.

VAIMNE MÕÕDE

Igas puhtast südamest tulevas ja siiras armastuses, mis on mõlemapoolne ja määratud kaua kestma, on alati olemas vaimne mõõde. Vaimu tasandil oleme tegelikult kõik omavahel sugulased. Püsivamalt õnnelikud ongi need, kes jõuavad selle tasandi armastuseni, mis ei sõltu kellestki teisest, vaid lähtub heast läbisaamisest iseendaga, mis peegeldub ka teistele.

Hingesugulus on samast hingegrupist inimeste äratundmine. Enne Maa peale kehastumist moodustame hinge tasandil justkui klassiruumid. Samast klassist inimesi, juba ammuseid näitetrupikaaslasi tunneme ära hingesugulastena. Tavaliselt tunneme nende inimestega suuremat ühendatust, olgu läbi suuremate emotsioonide või väljakutsete, elu õppetundide. Hingesugulase roll on aidata meie hingel areneda ja õppida, täiendada mingit eluaspekti või selgeks saada see, mida maa peal olles soovitakse osata. Neil on sageli sarnased huvid või ühine siht, kuhu liigutakse. Mõnikord võib see ühendus kesta aastaid, kuni saame uued oskused ja omadused selgeks, mõne hingekaaslase roll on olla abiks mõne üksiku seiga läbimine.

Enamasti on hingesugulase äratundmine kohene, nagu oleksime seda inimest teadnud terve elu, tuttavus ja perekonnatunne. Mõnikord, kui ülesanded on olnud keerulisemad, tunnetame neid inimesi läbi vastuseisu. Tunneme, et nende inimestega küll koos olla ei taha, ometi on nemad hinge tasandil meie kõige suuremad armastajad, sest nad on võtnud nõuks meil aidata läbida kõige keerukamaid inimeseks ja oma elu meistriks olemise õppetunde. Võib tulla ka mäletamine selle kohta, kes oled olnud teistes eludes ning missuguseid rolle varem ühiselt koos mängisite (oleme olnud emad, õed, vennad, õpetajad, kuningad, kerjused, pätid, korravalvurid). Kõik need rollid ja eluülesanded on olnud kostüümid meie Igavikulise Mina ümber, et võiksime kogeda erinevaid elu aspekte.

Oluline on teada, et meil kõigil on erinevad arenguastmed – mõni on nagu esimese klassi laps seal, kus meie oleme juba professorikraadi saanud, teises asjas on nemad jällegi tugevamad ja meie õpipoisid. Mida enam teeme asju, mida meile tõeliselt meeldib teha, seda enam tõmbame ligi hingesugulasi, kes on samuti leidnud enda tee ning ühiselt aidatakse üksteist uutele teadvuse tasanditele, terviklikkuse ja üksolemise äratundmiseni.

Kaksikleeki on tavapäraselt mõistetud sama hingemustri mees- ja naisenergiate kahe kehastusena. Samal planeedil viibivad mees ja naine, kes on ühinemiseks valmis ehk läbinud varasemad õppetunnid, puhastunud vanadest karmalistest mustritest ja on valmis kohtuma, et ühiselt maapealset missiooni jätkata, et läbi ühise loomise tuua Maa peale uusi kingitusi.

Tavaliselt tuleb kaksikleegi ehk puhtaks peegliks olemise kogemus neile, kes on vaimselt nii palju arenenud, et suudavad välja kannatada omaenda puhast peegeldust. Vastasel juhul nad põrkuvad juba väga väikeste õppetundide juures nii teravalt, et teed lähevad kohe lahku. Näha iseenda ilusat poolt ja kogeda end jumaldatuna on igaühe jaoks lihtne, aga kui mängu tulevad varjupoole läbielamised, siis tavakoolis ei ole me õppinud, kuidas sellega toime tulla. Vaimne areng ongi iseenda tundma õppimine.

Energeetiliselt on kaksikleekide kohtumine selgelt äratuntav lõimumine, kus tunnetatakse ära, et teine inimene on Mina Ise, osa minust endast. Pärast taolist lõimumist hakkab maailm end täiesti uue nurga alt näitama: tundes ära enda üksolemise teise indiviidiga, hakatakse ära tundma iseennast kõikides inimestes. Ja seda mitte ainult teoreetilisel tasandil, vaid kogemuslikult ja sügavalt tunnetades, et kogu maailm on tegelikult pärit ühest Suurest Südamest, ühest ja samast tegelasest koosnev, kes kogeb ennast eri vaatenurkadest.